Kasjanov: Venemaa praeguste juhtide käe all on uued konfliktid väga tõenäolised
Vene opositsioon on väitnud, et Dmitri Medvedevi ja Vladimir Putini juhtimisel võib Venemaa praeguses majanduskriisis hävida. Kas te arvate ka nii?
Ma ei kirjeldaks seda just nii järsult. Kuid tõsi on, et sotsiaalne ja majanduslik olukord on väga tõsine. Ja praeguste võimude poolt viimase kolme aastaga rajatud „juhitud suveräänse demokraatia” ja „kapitalism sõpradele” mudel, mis tugines kõrgetel naftahindadel ja odaval välisrahal, ei toimi enam. Selles mõttes jah, too mudel hävib, kuid mitte Vene föderatsioon. Küll aga seisavad võimud varsti silmitsi olukorraga, kus pole enam võimalik taganeda ning peagi peavad nad hakkama peagi tegema väga tõsiseid otsuseid.
Usute, et Putin ja Medvedev on nende otsuste tegemiseks valmis?
Eks me näe. Tavaloogika ütleb, et tegema tuleb hakata normaalseid poliitilisi otsuseid. Ent eks me näe, kas need kaks juhti – president ja peaminister – on võimelised tegema tavaloogikale tuginevaid poliitilisi otsuseid või mitte.
Kui teid nimetataks praegu Venemaa peaministriks või valitaks presidendiks, mis programmiga te riigi kriisist välja tooksite?
See võiks olla muidugi pikk vastus. Aga, on äraütlemata selge, et režiimi tuleks muuta. Kui demokraatlikud jõud tulevad võimule, on ilmselge, et esimesed sammud tuleks teha poliitilises elus. Tühistada kõik praeguse režiimi kehtestatud piirangud poliitilisele tegevusele, parteidele ja inimestele.
Teiseks, pärast poliitilise vabaduse ja mitmekesisuse sisseseadmist on vaja korraldada parlamendivalimised. Et kõik poliitilised grupid, parteid ja erinevad inimkooslused Venemaa ühiskonnas oleks parlamendis esindatud. Läbi selle mõistaksid inimesed, et neil on oma tööriist mõjutamaks poliitilist elu. Nii juhiksime me riiki teises suunas, ehitades üles demokraatlikku riiki.
Kui räägime majandusest, siis kõik abipaketid peaksid olema suunatud inimestele. Mitte toetades suurimaid ettevõtteid neid võlgadest välja ostes. Toetust vajavad inimesed, kes on jäänud tööta, seda on vaja neile ellujäämiseks. Näiteks vaja on programme uute töökohtade loomiseks, et inimesed tunneks end sotsiaalselt kindlalt, et nad suudavad oma perekondi toita. See peaks igasuguse abiprogrammi peamine eesmärk olema.
Kuid tegelikult pole Venemaa probleemide põhjuseks rahvusvaheline keskkond. Muidugi mõjutab rahvusvaheline kriis arenguid osaliselt, kuid kriisi tegelik põhjus on praegune poliitika. Viimase viie aasta jooksul pole käivitatud mitte ühtegi reformi ning kõik, millele tugineti, olid kõrged naftahinnad. Praeguseks on riigifirmade ja poolriiklike ettevõtete võlgnevus kõrgem kui kunagi varem, Vene firmade kohustused ulatuvad enam kui 500 miljardi dollarini. See on rohkem, kui Venemaa rahvusvahelised reservid.
Kui rääkida Venemaa suhetest välismaailmaga, siis kas naabritele on Venemaa partnerina parem nõrgemana kui rikka ja tugevana?
Venemaa naabrite – nii Eesti, Läti ja Leedu kui ka teiste Euroopa riikide – huvides on demokraatlik ja tugev Venemaa. Ettearvatav Venemaa, mille juhid jagavad samu väärtusi Eesti, Läti, Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega. See tähendab usaldatavust ja üleüldiste väärtuste tunnistamist, nagu näiteks vabad ja õiglased valimised, inimõiguste ja inimeste poliitiliste vabaduste austamist. Kõik muud niinimetatud „riiklikud huvid” peaksid alluma neile põhimõtetele.
Kui see nii oleks, siis oleks meil kõigil automaatselt asjadest ühine arusaam. Meil poleks millegi üle tülitseda, me saaksime rajada normaalsed majandussuhted. Sest poliitilised suhted oleks ühiste väärtuste jagades ju automaatselt ühildunud.
Ent vaadates praegust võimu, kas Venemaa poolt „lähivälismaaks” nimetatud riigid võivad end kindlamalt tunda kui näiteks kaks-kolm aastat tagasi?
Ma usun, et demokraatlikele põhimõtetele truud inimesed on sama meelt, mis meie, Venemaa demokraatlik opositsioon – praegune režiim on vaja välja vahetada. Me vajame uut poliitilist lähenemist, teistsugust valitsust ja teistsuguseid inimesi riigitüüri juures. Sest praegu võimul olevad inimesed pole enam vastuvõetavad.
Meie naabrid peaksid seisma oma põhimõtete eest, pidama silmas Venemaa põhiseadust ja Venemaa rahvusvahelisi kohustusi näiteks Euroopa Nõukogu raames, mille kohaselt peaks olema tegu demokraatliku riigiga. Kuid tegelikkus on risti vastupidine, tegu pole demokraatliku riigiga. Ja kõik riigid, kes käsitlevad Venemaad justkui demokraatliku riigina, peavad võtma ka vastava hoiaku.
Mida siis Lääs – britid, sakslased, euroliit – tegema peaks?
Seisma nende põhimõtete eest ning igat Venemaa rikkumist avalikult kritiseerima. Muidugi tuleb seda teha korrektselt, kuna tegu on riikidevaheliste suhetega. Kuid rikkumiste ja ebademokraatlike arengute suhtes ei tohi silma kinni pigistada.
Kuid näiteks sakslased, austerlased, ungarlased ja teised tahavad Venemaalt gaasi. Kui vajad tuppa sooja, võid mõne asja osas silma kinni pigistada.
Ma arvan, et paljud inimesed Euroopas on praeguseks oma nägemust ja suhtumist Venemaa praeguste võimude suhtes muutnud. Sest Venemaa poolt just Lääne publikule suunatud kaunite sõnade ja lubaduste tegelik sisu on pärast viimaseid sündmusi – sõda Gruusias ja sõda Euroopaga läbi Ukraina – selgemaks saanud.
Me vajame lõpuks ometi tõelist ja ühist pingutust ehk Euroopa ühist julgeoleku- ja välispoliitikat. Praegu on minu riiki valitseva režiimi usaldusväärsus null. Ja see tähendab, et uued konfliktid võivad üles kerkida juba päris varsti.
Olete ka ise neil teemadel Euroopa juhtidega rääkinud?
Kui mul avaneb võimalus, näiteks konverentsidel või sarnastel üritustel, muidugi üritan oma vaateid väljendada.
Kas nad jagavad ka teie vaateid?
Seda peame hindama nende riigijuhtide käitumise baasil.
Kas usute, et Venemaa lõpetab oma energeetika- ja transpordisektoriga seotud suurprojektid, nagu näiteks Ust-Luga sadamate ja Nord Stream gaasijuhtme väljaehitamise?
Need on muidugi kaks eri projekti. Ust-Luga on valdavas osas majanduslik projekt. Tõsi, see vajab väga palju raha, kuid ma pean seda täitsa normaalseks ettevõtmiseks. Usun, et varem või hiljem vajalikud vahendid leitakse ja kõik sadamarajatised ka valmis ehitatakse.
Kui me aga räägime gaasijuhtmest, siis see on juba teine teema. Torujuhe pole toode, vaid vahend. Ja pealegi veel väga kallis. Küsimus on ju selles, kas tarnijal on piisavalt toodangut, mida läbi selle toru pumbata. Hetkel on olukord selline, et tegu pole elujõulise projektiga. Seni, kuni pole piisavalt uuritud Štokmani ja Jamali gaasivälju, see torujuhe ei toimi. Kui gaasitoru ehitatakse ilma vastavate uuringuteta, on tegu vaid poliitilise tööriistaga, mis on suunatud poolakate ja ukrainlaste vastu. Tegu on poliitilise relvaga.
Mis te arvate, kas Nord Streami gaasijuhe ehitatakse valmis senise ajakava järgi?
Ma ei usu, et see valmib lähiaastatel. Kuid potentsiaal on olemas, kui olukord Venemaal muutub ja meie suhted muutuvad paremini etteaimatavaks ning need on usaldusväärsed, siis võiks kogu energiasektor tervikuna olla majandust edasiviiv jõud. Ning ka torujuhtme projekt ühe osana sellest jõust.
