Kenya ametniku poeg Obama asub murdma admirali poega McCaini

USA valimistel ei kulge miski nii, nagu võinuks oodata: esimest korda on valgetekeskne Ameerika oma etteotsa valimas mustanahalist meest.

Na­havärv ei loe, kui ini­me­ne sel­lest ise numb­rit ei tee, kin­ni­tab Ba­rack Oba­ma võiduk­äik. Ja ad­mi­ra­li­de po­jast ja po­ja­po­jast ei pruu­gi saa­da veel pre­si­den­ti, li­sab Mc­Cai­ni näi­de. Pre­si­den­di­va­li­mi­sed pea­vad 4. no­vemb­ril näi­ta­ma, kumb jääb pea­le, kas omal na­hal proo­vi­tud maail­ma­ko­ge­mu­se­ga John Mc­Cain või Pep­so­den­di-nae­ra­tu­se­ga rah­vus­va­he­li­ne mees Ba­rack Oba­ma.

Mõle­mad kor­ra­ga võimu­le ei pää­se ja üha sel­ge­mi­ni ki­pub kao­ta­ja­na mõju­ma Mc­Cain. Amee­rik­la­sed näe­vad Oba­mas just­kui uue John F. Ken­ne­dy esi­letõusu, en­nekõike loo­da­vad aga Bill Clin­to­ni aeg­se ma­jan­dus­li­ku sta­biil­su­se ta­ga­si­tu­le­kut. Mc­Cai­ni pi­da­sid „p­rint­sik­s” vaid te­ma üle­kuu­la­jad Põhja-Viet­na­mis, hin­na­tes üle te­ma isa täht­sust Was­hing­to­nis.

John Mc­Cai­ni ja Ba­rack Oba­ma tee­ra­jad po­leks pruu­ki­nud­ki ris­tu­da, kui­gi 1967. aas­tal vii­bi­sid nad kor­ra­ga ühes maail­ma­jaos. John oli 31-aas­ta­se len­du­ri­na Viet­na­mis vas­tas­te po­sit­sioo­ne pom­mi­ta­mas, kuueaas­ta­ne Ba­rack ko­lis aga oma ema tei­se abi­kaa­sa ko­du­maa­le In­do­nee­sias­se. Eluk­äik, mis on pai­sa­nud me­hi ühest maail­ma ot­sast tei­se, viis nad kok­ku al­les 2005. aas­tal, kui po­lii­ti­kas ko­ge­ne­ma­tu Ba­rack as­tus ame­tis­se USA se­naa­to­ri­na Was­hing­to­ni Ka­pi­too­liu­mil, kus John oli se­da ame­tit pi­da­nud ju­ba 18 aas­tat.

McCain Vietnami vanglas

Oli 26. ok­too­ber 1967. Te­le­fo­ni­pos­ti suu­ru­ne Nõuko­gu­de ra­kett pu­rus­tas Ha­noi ko­hal USA pom­mi­ta­ja Sky­hawk, mil­le pi­loo­diks oli ko­mandör­leit­nant John Mc­Cain. Ka­ta­pult lõi ta oi­me­tuks ja mees tu­li tead­vu­se­le al­les lan­ge­var­ju­ga jär­ve maan­du­des. Se­da, et ühe ja­la ja mõle­ma käe luud olid mur­du­nud, ei saa­nud ta es­malt ise­gi aru. Jär­vest tõmma­ti Mc­Cain väl­ja ja nii pää­ses ta vä­he­malt up­pu­mis­sur­mast.

Vae­nu­li­ku rah­va­mas­si kes­kelt toi­me­ta­ti ta sõja­van­gi­de laag­ris­se. Al­gas peks­mi­ne ja pii­na­mi­ne, luu­mur­de ei ra­vi­tud ning haig­las­se pää­ses ta al­les siis, kui sel­gus, et te­ma isa on ad­mi­ral. Ju­hus­li­kult oli ta veel­gi täht­sam: ad­mi­ral John Mc­Cain tõusis oma po­ja van­gisole­ku ajal USA ülem­ju­ha­ta­jaks Vaik­se oo­kea­ni re­gioo­nis ja tal­le al­lus ko­gu Viet­na­mi sõja­tea­ter. Ning ad­mi­ra­li po­jast teh­ti ta­ga­sel­ja USA-vas­ta­ne pro­pa­gan­da­relv.

Kui noo­rim John Mc­Cain viie ja poo­le aas­ta­se van­gi­laag­ri­tes vii­bi­mi­se jä­rel 1973. aas­tal san­di­na ko­ju ta­ga­si pää­ses, võis ta ko­ge­mus­test aja­kir­ja­ni­ke­le ava­meel­selt rää­ki­da. Te­da oli pii­na­tud, sest ta ei nõus­tu­nud maail­ma ees Põhja-Viet­na­mi kiit­ma, kuid kor­raks siis­ki mur­dus, ja sun­ni­ti ise­gi „üles­tun­nis­tu­se­le” al­la kir­ju­ta­ma.

Kuid eri­ne­valt teis­test Viet­na­mi ve­te­ra­ni­dest, näi­teks John Ker­ryst, ei jõud­nud noo­rem Mc­Cain sõjas pet­tu­da. Te­ma ener­gia ku­lus pu­nas­te­le pii­na­ja­te­le vas­tu­pa­ne­ku­le, oma rii­gi juh­ti­de kri­ti­see­ri­mi­seks pol­nud ae­ga. Ja nüüd, kui ve­te­ra­ni­dest kong­res­me­nid ee­lis­ta­vad hää­le­ta­da Iraa­gi sõja vas­tu, on Mc­Cain veen­du­nult vä­ge­de suu­ren­da­mi­se poolt. Te­ma usub ik­ka veel, et Viet­na­mi sõda oleks ol­nud võima­lik võita, ja ar­vab sa­ma ka Iraa­gi sõja koh­ta.

Rahvusvaheline Obama

Oba­ma po­le ku­na­gi sõjas käi­nud ja ka te­ma isal puu­dus sel­li­ne ko­ge­mus. Küll sõdis Oba­ma kee­nia­la­sest va­nai­sa Esi­me­ses maail­masõjas Bri­ti vä­ge­des ja amee­rik­la­sest va­nai­sa Tei­ses maail­masõjas USA vä­ge­des. Oba­ma on Iraa­gi sõja vas­tu, kuid pais­tab us­ku­vat võitu Af­ga­nis­ta­nis. Võima­li­ku tu­le­va­se ülem­ju­ha­ta­ja­na oo­tab te­da üsna järsk maan­du­mi­ne. 

Ba­rac­ki ema Ann Dun­ham oli Ho­no­lu­lu üli­koo­lis õppi­des abiel­lu­nud Ke­nyast pä­rit Ba­rack Hus­sein Oba­ma see­nio­ri­ga, kui­gi sel­le lii­du vas­tu olid mõle­ma va­ne­mad. Abie­lu ei kest­nud­ki kaua, küll nä­gi aga 1961. aas­tal il­ma­val­gust Ba­rack Hus­sein Oba­ma juu­nior. 1967. aas­tal ko­lis noor Ba­rack koos ema­ga tol­le tei­se abi­kaa­sa Lo­lo Soe­to­ro juur­de In­do­nee­sias­se ja alus­tas Ja­kar­tas koo­li­teed. Kümneaas­ta­se­na ko­lis ta Ha­waii­le ta­ga­si.

Ke­nya ra­han­dus­mi­nis­tee­riu­mi amet­ni­kuks tõus­nud isa­ga koh­tus Ba­rack juu­nior veel vaid kor­ra, en­ne kui too 1982. aas­tal au­toa­va­riis huk­kus. Oba­ma ema, 1942. aas­tal Kan­sa­ses Wic­hi­tas sündi­nud Ann Dun­ham-Oba­ma-Soe­to­ro su­ri 1995. aas­tal Ha­waiil väh­ki. Sa­mu­ti An­nist lah­ku läi­nud võõra­si­sa Lo­lo oli sur­nud ju­ba 1987.

Ba­rac­ki hom­me 86-aas­ta­seks saav va­nae­ma Ma­de­lyn Lee Pay­ne-Dun­ham, kel­le hal­ve­nev ter­vis te­ki­tab prae­gu ter­ve­le Amee­ri­ka­le mu­ret, sai 1970. aas­tal Ha­waii Pan­ga asep­re­si­den­diks ning 1971. aas­tast ala­tes pea­mi­seks tütre­po­ja kas­va­ta­jaks. Ba­rack oman­das lii­ga­gi hea ha­ri­du­se: kol­ledÏ Los An­ge­le­ses, Co­lum­bia üli­kool New Yor­gis ning Har­var­di  üli­koo­li õigus­tea­dus­kond.

Ba­rac­ki isa esi­me­ne, kee­nia­la­sest abi­kaa­sa elab prae­gu Ing­lis­maal, kol­mas abi­kaa­sa (amee­rik­lan­na Ruth Nde­sand­jo) ju­ha­tab aga Nai­ro­bis eri­va­ja­dus­te­ga las­te koo­li. Ke­nyas elab ter­ve hulk Ba­rac­ki pool­ven­di ja -õde­sid ning üks neist töö­tab ko­gu­ni Hii­nas, li­saks elab In­do­nee­sias sündi­nud poolõde prae­gu Ha­waiil.

Ba­rac­ki va­nim pool­vend Ma­lik Oba­ma (50), kes te­gut­seb su­guvõsa esin­da­ja­na, on ol­nud sa­ge küla­li­ne Ühend­rii­ki­des, kuid ee­lis­tab ela­da Vic­to­ria jär­ve naab­ru­ses asu­vas ko­dukülas Nyan­g’o­ma Ko­ge­los. Seal elab ka Oba­ma va­nai­sa Hus­sein Omyan­go Oba­ma lesk, kel­le ma­jal puu­dub ise­gi vee­to­rus­tik.

Tagantjärele kodanikuks

John Sid­ney Mc­Cain III sündis 1936. aas­tal Pa­na­ma ka­na­li tsoo­nis ning tun­nis­ta­ti al­les aas­ta hil­jem sünnipä­ra­seks USA ko­da­ni­kuks. Te­ma nel­jatä­head­mi­ra­list isa oli vaid ühe kor­ra abie­lus ning pe­re­kond po­le eri­ti rah­vus­va­he­li­ne. Ok­la­ho­mas sündi­nud ema Ro­ber­ta on 96-aas­ta­se­na asu­nud jul­gelt poe­ga va­li­mis­kam­paa­nias abis­ta­ma, õde San­dyt ja vend Jo­sep­hit üri­tab Mc­Cai­ni kam­paa­nia aga mee­diast ee­mal hoi­da.

Nu­me­rat­sioon te­ki­tab küll se­ga­dust, sest te­ge­li­kult on prae­gu­ne va­ba­riik­las­te pre­si­den­di­kan­di­daat jär­je­kor­ras ju­ba nel­jas ja te­ma poeg viies John Sid­ney Mc­Cain.

Esi­me­ne neist (1851–1934) oli Mis­sis­sip­pis far­mer, kel­le isa oli huk­ku­nud lõunao­sa­riik­la­se­na USA ko­du-sõjas.

Te­ma poeg John see­nior (1881–1945) sai USA lae­vas­ti­ku õhujõudu­de ju­hi­na 1942. aas­ta Gua­dal­ca­na­li ja 1944. aas­ta Ma­riaa­ni­de la­hin­gus sõja­kan­ge­la­seks. Te­ma vend Wil­liam Ale­xan­der oli sa­mal ajal maavä­ge­des bri­gaa­di­kind­ral. John see­nior osa­les 1945 ka Jaa­pa­ni ka­pi­tu­lee­ru­mi­se tse­re­moo­nial, kuid su­ri ne­li päe­va hil­jem süda­me­ra­ban­dus­se. See oli tol­lal USA aja­leh­te­de esiuu­dis.

John juu­nior (1911–1981) tee­nis Tei­ses maail­masõjas all­vee­lae­va ko­mandö­ri­na ja 1950. aas­ta­tel Pen­ta­go­nis amet­ni­ku­na ning ju­ha­tas 1968. aas­tast ko­gu Vaik­se oo­kea­ni väe­koon­dist, üri­ta­des eri­ti tõrju­da Hii­na oh­tu. Te­ma kä­sul pom­mi­ta­ti 1972. aas­tal ka Ha­noid, mi­da poeg vang­laak­nast võidurõõmu­ga pealt vaa­tas.

Sa­mal aas­tal ame­tist il­ma jää­nud, vae­va­sid John juu­nio­ri al­ko­ho­lip­rob­lee­mid, ku­ni ta su­ri ühek­sa aas­tat hil­jem len­nu­kis At­lan­di oo­kea­ni ko­hal süda­me­ra­ban­dus­se.

John Mc­Cain see­nior ja juu­nior olid esi­me­ne isa-po­ja paar, kes mõle­mad ülen­da­ti nel­jatär­niad­mi­ra­liks. Po­ja­poeg John III sõdu­ri­karjäär pi­dur­dus pä­rast sõja­van­gist naas­mist ning tal­le on jää­nud­ki kap­te­ni auk­raad. Kõige­pealt pi­did ars­tid hak­ka­ma te­ma va­les­ti ra­vi­tud luu­mur­de lap­pi­ma ning eda­si avas­tas ta es­malt si­deoh­vit­se­ri ja seejä­rel po­lii­ti­ku­na ju­ba Was­hing­to­ni ko­ri­do­ri­de võlu.

John Mc­Cain III esi­me­ne abi­kaa­sa, en­di­ne bi­kii­ni­mo­dell Ca­rol nä­gi pal­ju vae­va, et meest sõja­van­gist ko­ju saa­da, ning lep­pis 1979. aas­tal la­hu­tu­se­ga, kuid on siis­ki toe­ta­nud eks­me­he pre­si­den­di­kam­paa­niat.

Prae­gu on Joh­ni kõrval tei­ne abi­kaa­sa Cin­dy Lou Mc­Cain (54), kes on õlle­kont­ser­ni Hens­ley & Co juht. Ca­ro­li­ga on Joh­nil kaks võõras­poe­ga ja tütar Sid­ney, Cin­dy­ga aga kaks poe­ga, tütar Meg­han ja ka­sutütar Brid­get. Po­jad John Sid­ney IV (22) ja Ja­mes (20) on mõis­ta­gi va­li­nud karjää­ri USA me­rev­äes ja me­re­ja­lav­äes.

1973. aas­tal USA aja­kir­jan­du­ses aval­da­tud sõja­van­gimä­les­tu­sed tõid John Mc­Cai­ni­le kuul­su­se, mis avas tal­le 1982. aas­ta va­li­mis­tel tee esin­da­ja­te­kot­ta ja sealt ne­li aas­tat hil­jem se­na­tis­se. Te­ma ha­ri­dus­tee po­le ehk ol­nud nii sä­rav kui Oba­mal, kuid 1958. aas­tal lõpe­tas ta An­na­po­li­se me­rev­äea­ka­dee­mia.

Va­ba­riik­las­te par­tei põhi­lii­ni po­le ta õigu­poo­lest ku­na­gi jär­gi­nud ning 2000. aas­tal üri­tas väl­jast tu­li­ja­na pre­si­den­di­kan­di­daa­diks pää­se­da. Ka­hek­sa aas­tat hil­jem see lõpuks õnnes­tus.

Karjäär nagu valgel

Ba­rack Oba­ma eluk­äi­gus po­le mi­da­gi neeg­ripä­rast. Pi­gem on ta võinud ela­da tüüpi­li­se val­ge, ha­ri­tud, jõuka­ma keskk­las­si pe­re­kon­na oi­vi­ku elu, tund­ma­ta vi­let­sust, mi­da ko­ge­sid vae­se­mad mus­ta­na­ha­li­sed slum­mi­des. Küll on ta löö­nud re­kor­deid tu­me­dat na­havär­vi ini­me­se­na val­ge­te­kesk­ses ühis­kon­nas edu saa­vu­ta­des.

Ha­waiil Pu­na­hou kesk­koo­li lõpe­ta­nud Oba­ma asus eda­si õppi­ma Los An­ge­le­se Oc­ci­den­ta­li kol­ledžis­se, sealt eda­si aga New Yor­gi Co­lum­bia üli­koo­li, mil­le lõpe­tas 1983. aas­tal po­lii­ti­ka­tea­dus­te ja rah­vus­va­he­lis­te su­he­te eria­lal. Oba­ma tun­nis­tu­sest, et üli­koo­liaas­tail on ta proo­vi­nud ka nar­koo­ti­ku­me, ei ole ku­ju­ne­nud tõsist koor­mat.

Seejä­rel töö­tas ta kon­sul­tan­di­na ajut­rus­tis Bu­si­ness In­ter­na­tio­nal Cor­po­ra­tion ja lo­bi­fir­mas Ava­li­ku Hu­vi Uu­ri­mi­se Grupp, ne­li aas­tat hil­jem ko­lis Chi­ca­gos­se, ju­ha­ta­ma ki­rik­lik­ku are­ne­va­te ko­gu­kon­da­de pro­jek­ti. 1988. aas­taks oli ta ju­ba nii edu­kas, et võis lu­ba­da en­da­le ring­rei­si Eu­roo­pas ja su­gu­las­te juu­res Aaf­ri­kas.

Sa­mal aas­tal as­tus Oba­ma Har­var­di õigus­koo­li, tõusis ju­ba tei­sel aas­tal esi­me­se tu­me­da­na­ha­li­se­na seal­se aja­kir­ja Har­vard Law Re­view pre­si­den­diks ja päl­vis ka suurt mee­dia­hu­vi. 1991 lõpe­tas ta Har­var­di õigus­tea­dus­te dok­to­ri­na.

Eda­si olid tal­le val­la kõik uk­sed: Chi­ca­go üli­koo­lilt saa­dud sti­pen­diu­mi­ga ko­lis ta mit­meks kuuks Ba­li­le, kus kir­ju­tas ras­si­su­he­test au­to­biog­raa­fi­li­se raa­ma­tu „Mi­nu isa unis­tu­se­d” (1995). Chi­ca­go üli­koo­lis an­dis ta 12 aas­tat ka kons­ti­tut­sioo­niõigu­se loen­guid ning te­gi sa­mal ajal karjää­ri õigus­fir­mas Da­vis, Mi­ner, Barn­hill & Gal­land.

1996. aas­tal va­li­ti Oba­ma Il­li­noi­s’ osa­rii­gi se­na­tis­se ning oli niivõrd edu­kas, et va­li­ti veel ka­hel kor­ral ta­ga­si. 2000. aas­tal nur­jus ta kat­se saa­da de­mok­raa­ti­de USA esin­da­ja­te­ko­ja liik­me kan­di­daa­diks, 2003. aas­tal sai Oba­mast Il­li­noi­s’ se­na­ti ter­vis­hoiu­ko­mi­tee juht ning ju­ba tun­tud isi­ku­na võitis ta 2004. aas­tal USA se­na­ti va­li­mi­sed.

Ba­rack Oba­ma abi­kaa­sa Mic­hel­le ei jää edu­ku­selt me­he­le pal­ju al­la: Prin­ce­to­ni ja Har­var­di ha­ri­dus, õigus­fir­mad, Chi­ca­go lin­na­pea nõuni­ku koht, prae­gu­se­ni töö­tab ta Chi­ca­go üli­koo­li haig­la­te vä­lis­su­he­te ase­ju­hi­na. 1998. aas­tal sünni­tas ta Ba­rac­ki­le tütre Ma­lia An­ni ja 2001. aas­tal Na­tas­ha. Tä­na­vu­ne aas­ta on küll läi­nud suu­res osas abi­kaa­sa pre­si­den­di­kam­paa­nia nah­ka.

Ajal, mil Iraa­gi sõda al­gas, pol­nud Oba­ma veel Ka­pi­too­liu­mil, seal on ta aga kol­me aas­ta­ga tõus­nud mõju­kai­ma­te se­naa­to­ri­te hul­ka. Ta on te­gut­se­nud vä­li­sas­ja­de, kesk­kon­na, ava­li­ke töö­de ja ve­te­ra­nias­ja­de, ter­vis­hoiu ja si­se­jul­geo­le­ku ko­mi­tees. Eu­roo­pa as­ja­de alam­ko­mi­tee esi­me­he­na ja vä­li­sas­ja­de ko­mi­tee liik­me­na on Oba­ma käi­nud ka amet­li­kel vi­sii­ti­del Eu­roo­pas ja Lä­his-Idas, mi­da tal­le küll nüüd väi­de­ta­va Ha­ma­si-toe­tusena et­te hei­de­tak­se. Ta on niivõrd po­pu­laar­ne, et pu­rus­tab see­kord kõik va­li­mis­ra­ha ko­gu­mi­se re­kor­did.