KGB-lik masin sööb tänast Venemaad tükkhaaval
Kommunistliku diktatuuri aastail oli Nõukogude Liidus otsustajaks kommunistlik partei ja KGB täitis käsku. Putinliku diktatuuri ajal on aga selgelt otsustajaks just KGB baasil sündinud uus masinavärk ning käsku täidab partei Ühtne Venemaa, korraldusi riigiduumas läbi surudes.
Ilmselgelt on tagasi tulnud kogu KGB-lik jultumus. Üha rohkem venelasi, kes oma konstitutsioonilisi õigusi kasutavad, satub bürokraatliku masinavärgi pihtide vahele. Seda kogevad keskkonnakaitsjad, sõduriemad, ajakirjanikud, inimõiguslased ning kõikvõimalikud rahvuslikud, usulised ja rassilised vähemused. Pärast Ukraina pööret sattusid löögi alla aga kõik vabatahtlikud kodanikeühendused, keda tahetakse lääne käepikenduseks kuulutada. Koputamiskohustus pannakse uuesti ka kirikute kaela.
Raudne eesriie
Venemaa ehitab uut raudset eesriiet. N Liitu enam ei ole, kuid KGB on tagasi, olgugi et uute nimede all. See masin – endine KGB – on küll jagunenud FSB-ks, SVR-iks, FSO-ks, FAPSI-ks jne, kuid ta on oma kombitsad ajanud äritegevusse, poliitikasse, presidenditoolile ja valitsusse, saatkondade vahendusel välisriikides olevate kaasmaalaste ühendustesse, maffiana ilmselt ka allilma.
2008. aastal, kui Putinile mantlipärija valitakse, tuleb Venemaal kindlasti veeuputus, aga demokraatia tugevnemist on raske loota. Putin üritab leida mantlipärijaks oma soosikut. Valimine peab tulema vormiliselt demokraatlik. Kuid tema ja KGB-liku masina tahe ei erine praegu teineteisest.
Küll on võimalik, et järgmine president, kui ta just ise sellest ei pärine, on sunnitud seda masinavärki kõigutama, sest oma võimust hoolimata on Venemaa bürokraatia korrumpeerunum kui kunagi varem. Sõdu sealne armee ei võida, maailmaturul hiilgab Venemaa vaid rahapesuga. Kuid paleepöördeid teha KGB masin oskab.
KGB osutus 1991. aastal töövõimetuks organisatsiooniks, suutmata ühiskonda kauem kontrolli all hoida. Kuid nüüd on endised tšekistid taibanud, et piisab ka vähemast. Kui Kreml on nende käes ja massimeedia nende kontrolli all, võib ju mujal ka veidi vabadust ja anarhiat lubada. President Putin küll propageerib ameerikalikku ühiskonda, kuid masinavärk, mida ta esindab, on selgesti leidnud, et on aeg naasta punaminevikku.
Nuhkimine jätkub
Ülehüpanud endiste KGB-laste raamatud on järjest laineid löönud ja enamasti ei saa nende juttu pidada vaid ülespuhutud meenutusteks. Meid, nüüd juba teisel pool eesriiet olijaid, peaks aga ärevil hoidma meetodid, kuidas see masinavärk muid riike oma huvides ära kasutab.
Soome KGB võrgustikult rebenes kate 1961. aastal Anatoli Golitsõni, Briti võrgustikult 1985. aastal Oleg Gordijevski, Itaalia ja mitme teise riigi võrgustikult 1992. aastal Vassili Mitrohhini ülehüppamisel. Aleksandr Litvinenko hakkas paljastama praeguse Vene luure telgitaguseid ja just sellel luurel oli piisavalt põhjust mõelda talle välja ajalukku minev suremisviis.
Vene luure jätkab spioneerimist selle sõna otseses mõttes, kasutades nuhke ja ostes ära teiste võimude esindajaid. KGB 1. peadirektoraadist on lihtsalt saanud välisluureteenistus. Aldrich Amesi lugu on ameeriklastel veel valusalt meeles. Nüüd on Venemaal selgelt naastud ka riiklike palgamõrvade juurde, milleks Putin kauples tänavu parlamendilt välja lausa eriloa.
Käigus on ilmselgelt ka mõjuagentide võrgustikud, kuigi nende olemasolu on kõige raskem tõestada. Alati leidub ju mõni Kreeka kommunist, kes vanast inertsist ikka veel Kremli häält vahendab. Kuid ka uute mõjuagentide otsingud pole kuskile kadunud. Soomes libisesid peaaegu kõik parteid 1960-ndatel ja 1970-ndatel N Liidu saatkonna mõjusfääri. Saatkond pidas usalduslikke vestlusi ja saunaõhtuid riigi kõige kõrgemate juhtidega, kes olid veel tänulikud, kui said hiljem ülisoodsaid kaubandustehinguid esitleda.
Iga saatkonnaüritusel viina joonut ei saa küll agendiks kuulutada, kuid sõbralikkusel tuleb kuskil ka piir vastu. Agent Timo Soomes (president Urho Kaleva Kekkonen), nagu näiteks ka agent Juri Norras (hilisem peaminister Torbjørn Jagland), ei pruukinud võib-olla ise teadagi, millise varjunime all nendega peetud vestlustest Moskvale ette kanti, kuid kindel oli see, et nende kaudu liikus Moskva suunas infot, vastu aga pakuti ülisoodsaid kaubanduslepinguid ja mõnele parteile lausa raha.
Kuid putinlik võim tahab rajaneda laiemal pinnal kui kommunistide ajal. Demokraatlikku ühiskonda ei mõjuta vaid juhte ära ostes. Avalik arvamus on raskem pähkel. Massipsühhoos, mida Venemaal vürtsitatakse vargsi ka rassismi ja juudivihaga, leiab arvukalt kaasajooksikuid.
Venemaa on käivitanud rahvusvahelise kampaania, tõestamaks, et Moskva-vastasuse põhjuseks pole Kremlit ümbritsevad skandaalid ja Venemaa seadusetus, vaid mingisugune “täiesti mõistetamatu” russofoobia. Eriti kurjad russofoobid elavat Kremli arvates just Baltimaades ja Poolas. Kuid “russofoobiasse” surnud Litvinenko tegi russofoobseks ka Inglismaa.
Ajakirjandusse paisatakse ka sihilikke valeväiteid. Omal ajal kasutas KGB oma haardesse langenud üksikuid lääne ajakirjanikke endale soodsate teadete lekitamiseks, nüüd tilgub aga Litvinenko mõrvaskandaali varjus pressi just nimelt Vene eriteenistuse töötajatelt pärinevaid uudiseid, mis üritavad mõrvatud meest ennast süüdlaseks teha.
Tšekistlikud nuhiagentuurid
•• NKVD (siseasjade rahvakomissariaat) 1917–1946
•• Tsˇekaa (ülevenemaaline erakorraline komisjon) 1917–1922
•• GRU (luure peavalitsus) 1918–… (sõjaväeluure)
•• GPU (riiklik poliitvalitsus) 1922–1923 (NKVD kooseisus)
•• OGPU (üleliiduline riiklik poliitvalitsus) 1923–1934 (NKVD koosseisus)
•• GUGB (riikliku julgeoleku peavalitsus) 1934–1941 ja 1941–1943 (NKVD koosseisus)
•• NKGB (riikliku julgeoleku rahvakomissariaat) 1941 ja 1943–1946
•• Smersˇ (vastuluure peavalitsus Surm Spioonidele) 1943–1946
•• MVD (siseasjade ministeerium) 1946–…
•• MGB (riikliku julgeoleku ministeerium) 1946–1953
•• KGB (riikliku julgeoleku komitee) 1954–1991
•• SVR (välisluureteenistus) 1991–…
•• FSK (föderaalne vastuluure- teenistus) 1991–1995
•• FSB (föderaalne julgeolekuteenistus) 1995–…
