KGB “ülehüppajad” elavad läänes tänini kättemaksuhirmus
Omal ajal ähvardas läände põgenenud Nõukogude luureagente surm kolleegide käe läbi. Riik, mida “ülehüpanud” tšekistid reetsid, on küll lakanud eksisteerimast, kuid viimastel aastatel on tulnud üha veidramaid uudiseid endiste reeturite käekäigu kohta.
Mullu suri USA-s 85-aastane Nikolai Hohlov, kes põgenes läände 1953. aastal. Nõukogude luure oli kasutanud teda palgamõrvarina, kuid mees andis end USA võimude kätte. Tema naine saadeti Siberisse, meest ennast üritas KGB 13. direktoraat 1957. aastal Saksamaal talliumiga mürgitada. Kuid California ülikooli emeriitprofessor Hohlov suri nähtavasti loomulikku surma.
1954. aastal “hüppas” läände Tokyo saatkonnas töötanud KGB polkovnik Juri Rastvorov. Tänu temale sai lääs teada, et mitmed ameeriklastest sõjavangid viibisid Teise maailmasõja lõpust hoolimata ikka veel Gulagis. USA luureteenistus leidis talle tööd ja mees suri 2004. aastal 82 aasta vanuses Martin F. Si-monsi valenime all ilmselt loomulikku surma ühes väikelinnas Potomaci ääres.
Palgamõrvar “hüppas üle”
Bogdan Stašinski oli tapnud KGB palgamõrvarina 1957. aastal professor Lev Rebeti ja 1959. aastal Ukraina vastupanuvõitluse liidri Stepan Bandera. Kaks aastat hiljem andis ta end Saksa võimude kätte vangi, kandis viis aastat vanglakaristust ja kolis hiljem vabaks saanuna Lõuna-Aafrikasse. Kui ta elab, peaks ta olema 77-aastane.
1961. aastal Soomest USA-sse põgenenud KGB major Anatoli Golitsõn sai staariks ka siin, kui ta väitis 1984. aastal avaldatud raamatus, et Soome president Urho Kaleva Kekkonen olevat olnud KGB mõjuagent. CIA vastuluure juht James Angleton uskus teda, sest mees kinnitas ka nn Cambridge’i viisiku (Kim Philby jt) spionaaži Nõukogude kasuks. 81-aastane Golitsõn on viimastel andmetel USA kodanik.
Golitsõni jutt tekitas aga tõsiseid probleeme kolm aastat hiljem Šveitsist USA-sse “hüpanud” KGB alampolkovnikule Juri Nossenkole. Nossenko väitis, et Kennedy mõrvar Lee Harwey Oswald ei olnud KGB agent. Mees veetis hoopis kolm aastat CIA vanglates, kus teda piinati. Sellest hoolimata ta ei tunnistanud, et teda oleks sihilikult läände saadetud. Praegu elab
80-aastane Nossenko varjunime all USA-s.
Brežnevi pöörde järel
Suurbritannias Nõukogude kaubandusesindusest läände “hüpanud” Oleg Ljalin põhjustas 1971. aastal rahvusvahelise kriisi, sest britid saatsid tema info alusel maalt välja 105 Nõukogude diplomaati ja esindajat. MI5 andis talle uue identiteedi ja teadaolevalt suri ta 1995. aastal.
Tuntuim “ülehüpanu” on endine Genfi sõjaväeluure GRU agent 60-aastane Vladimir Rezun alias Viktor Suvorov. Ta põgenes Suurbritanniasse 1978. aastal ja on endale hiljem nime teinud ajaloolase ja publitsistina, kelle väidetele vaieldakse kõvasti vastu. Suvorov väidab, et ta mõisteti kodumaal tagaselja surma, kuid Venemaa kohtutest pole sellist otsust leitud.
Ameeriklastele kõige kahtlasem juhtum toimus 1985. aastal. KGB polkovnik Vitali Jurtšenko “hüppas üle” ja andis välja kaks USA-s tegutsevat Nõukogude nuhki, Ron Peltoni ja Edward Lee Howardi. Kuid pärast kohtumist CIA ametniku Aldrich Amesiga läks Jurtšenko Nõukogude poolele tagasi, süüdistades ameeriklasi enda röövimises. Hiljem selgus, et ka Ames oli Nõukogude spioon. Jurtšenko töötas viimastel andmetel Moskvas turvamehena, kuigi peaks olema juba 71-aastane.
Lääne ajalooteadusele asendamatut infot andis 1985. aastal Londoni Nõukogude-saatkonnast “üle hüpanud” KGB residentuuri juht polkovnik Oleg Gordievski.
Ta põgenes läände pärast seda, kui KGB oli hakanud ilmselt Amesi info alusel teda kahtlustama. Suurbritannia luureajaloolase Christopher Andrew kaasabil koostatud KGB ajalugu leiab ka Eesti raamatukogudest.
Esmaspäeval teatas 69-aastane Gordievski, et teda sügisel tabanud äkilise haigushoo põhjuseks võis olla katse teda mürgitada.
KGB saadeti laiali
KGB luurevõrgustikule sai hävitavaks 1991. aasta Moskva riigipöördekatse. Putšis osalenud KGB saadeti laiali ja neli aastat elasid Venemaa luureteenistused segadusteajas. Föderaalsest vastuluureteenistusest sai 1995. aastal Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kuid sellel pole nii suuri volitusi kui omaaegsel KGB-l.
Mitu luuretöötajat kasutas tekkinud segadust läände põgenemiseks, paljud endised KGB-lased on leidnud tulusamaid võimalusi, kes maffias, kes poliitikas.
1990. aastate alguse segadusteaega kasutas poliitikasse minekuks KGB kindral Oleg Kalugin. Oma esinemistes kritiseeris ta pidevalt nii endisi KGB ülemusi kui ka “reetureid”, nagu Gordievski. Kuid 1995. aastal eelistas ta kolida USA-sse ja sai sealseks kodanikuks 2003. Ta on nimetanud Putinit avalikult sõjakurjategijaks. Venemaal mõisteti ta 2002. aastal lääne kasuks spioneerimise eest tagaselja 15 aastaks vangi.
Kuigi mitte “ülehüpanust”, vaid vangistatuna Tai türmis mõnele lääneriigile väljaandmist ootavast endisest GRU majorist Viktor Buttist võib kujuneda omamoodi probleem eksluurajatele. Tema kasutas oma tutvusi salakaubaveovõrgustiku loomiseks ja vedas relvi Aafrika sõjakolletesse.
Mitrohhini arhiiv
Kõige kasulikum “ülehüpanu” oli 1992. aastal ilmselt Tallinna kaudu Inglismaale põgenenud KGB 1. peadirektoraadi arhivaar Vassili Mitrohhin, kes viis kaasa tõelise dokumendikoopiate varamu. Mitrohhini surm 2004. aastal Londonis 82-aastaselt näib siiski loomulik.
Tema arhiivi äratoomisel osales ka Briti luure must lammas Christopher Tomlinson, kes on avaldanud liigagi avameelseid meenutusi.
Kõrgeima GRU ohvitserina kasutas 1992. aastal läände põgenemise võimalust praeguseks 61-aastane Stanislav Lunev. Tema suust pääses liikvele kuulujutt Nõukogude tuumakohvrikestest, millega võidakse läänt ohustada. Ta on FBI tunnistajakaitse programmi all, kuigi mõned kongresmenid kahtlustavad, et ta jutt ei vasta tõele.
Varem Inglismaalt agente värvanud Nõukogude agendi Viktor Oštšenko põgenemine samal, 1992. aastal tähistas uusi probleeme endisele KGB Londoni-võrgustikule. Näiteks tema värvatud Briti kaitseministeeriumi spioon Michael John Smith kannab nüüd vanglakaristust. Oštšenko praegune asukoht pole teada.
Mullu üritas näljastreigiga tähelepanu võita endine KGB töötaja Viktor Makarov. Ta oli 1987–1992 vangis Nõukogude-vastase spionaaži eest, vabanenuna kasutas võimalust ja põgenes Inglismaale. Kuid kuna Briti luurel tema järele vajadust ei olnud, ei loetud teda ka ametlikult “ülehüpanuks” ega tagatud sellist sissetulekut, kui ta oleks tahtnud. Makarov on väitnud, et tema elu olevat pärast Aleksandr Litvinenko tapmist ohus.
Putini vari
1998. aastal FSB juhiks tõusnud Putini jõhkravõitu võimuletulek kummaliste elumajaplahvatustega ja Tšetšeenia sõjaga 1999. aastal tekitas tüli ka FSB ridades. Putinist sai esmalt peaminister ja seejärel president.
Novembris 1998 tulid FSB töötajad polkovnik Viktor ·ebalin, alampolkovnik Aleksandr Litvinenko, major Andrei Ponkin, major German ·eglov ja vanemleitnant Konstantin Latõšonok meedia ette väitega, et juhtkond oli aasta varem andnud neile käsu tappa ärimees Boriss Berezovski. Ka oli neil kästud tappa endine kolleeg Mihhail Trepaškin, kes ka ise osales pressikonverentsil.
Berezovski põgenes Inglismaale ja talle järgnesid mõned liitlased. FSB on kasutanud ära Ponkinit, väites, et Berezovski olevat nendele pressikonverentsi eest maksnud. Ülejäänud osalised eelistavad tähelepanu alt välja jääda. Hiljem on Berezovski väitnud, et FSB korraldas 1999. aastal elumajaplahvatused.
Litvinenko põgenes 2000. aastal repressioonide kartuses Venemaalt, kusjuures teda aitas endine Sorosi fondi Venemaa juht Alexander Goldfarb. Litvinenko asus paljastama FSB kuritegusid, kuigi süüdistused kõlasid vahel uskumatuna. Endiste kolleegidega kohtunud Litvinenkot mürgitati polooniumiga ja ta suri 2006. aasta novembris. Peamine kahtlusalune Dmitri Kovtun valiti mullu Venemaa riigiduumasse.
Veel aasta varem mõrvati Moskvas Litvinenko endine ülemus kindralpolkovnik Anatoli Trofimov. 1995–1997 oli Trofimov olnud FSB asejuht ja ta oli ka isik, kes hoiatas Litvinenkot ohtude eest. 2005. aasta aprillis lasti ta Moskvas oma koduesisel maha.
Kõige suuremas ohus võib end tunda Trepaškin, kelle väidete põhjal kahtlustatakse FSB-d elumajaplahvatustes. 2003. aastal vahistati ta väidetavalt ebaseadusliku relvakandmise eest, kuid meedia suure tähelepanu saatel mõisteti ta siiski neljaks aastaks vangi “riigisaladuste avalikustamise” alu-sel. Vanglast välja sai ta mullu
30. novembril.
