Kirik, mida leninlik terror siiski täielikult hävitada ei suutnud

Lahkunud patriarhi Aleksius Teist võib pidada vene õigeusu kiriku maailmakaardile tagasi toojaks, kuid tõtt-öelda ei jäänud tal enam muud üle.

 Eel­mi­se aas­ta lõpu sei­su­ga oli ve­ne õigeu­su ki­ri­kul 27 942 ko­gu­dust, mi­da tee­nis 193 piis­kop­pi, 26 540 preest­rit ja 3301 dia­ko­nit. Ki­ri­ku raa­mes te­gut­ses 732 kloost­rit, kaks üli­koo­li, viis teo­loo­gi­list aka­dee­miat ja 75 usu­koo­li. Veel 93 aas­tat va­rem (1914) oli Ve­ne­maal 55 173 õige-u­su ki­ri­kut, 112 629 preest­rit ja dia­ko­nit, 550 kloost­rit ja 475 kon­ven­ti kok­ku 95 259 mun­ga ja nun­na­ga.

Va­he­pea­le mah­tus ajas­tu, mil õigeusk­lik usu­tun­nis­tus pol­nud mit­te ai­nult „i­deo­loo­gi­li­selt eks­li­k”, vaid lau­sa eluoht­lik. Aas­tail 1917–1935 van­gis­ta­ti mõnin­ga­te ar­ves­tus­te ko­ha­selt 130 000 vai­mu­lik­ku, kel­lest 95 000 mõrva­ti. Ajaks, mil Alek­sius Tei­ne pat­riar­hiks tõusis, olid Ve­ne­maa õigeu­su ki­ri­kust jä­rel vaid riis­med ja ko­gu­du­se­liik­med pol­nud laia­li jooks­nud just omal tah­tel.

Prae­gu­ne ki­rik on saa­nud kom­mu­nis­miohv­ri­te seast ar­vu­kalt uu­si märt­reid ja püha­kuid, kuid sa­mal ajal on uut võim­sust ko­guv õigeu­su ki­rik ka kind­laim vun­da­ment, mis ta­kis­tab kom­mu­nis­mi ta­ga­si­tu­le­kut. Kui pal­ju­de­le mi­ne­vi­ku­nos­tal­gias ela­va­te­le nõuko­gu­las­te­le tä­hen­dab 1991. aas­ta ka­tast­roo­fi, siis õigeu­su ki­ri­ku­le on saa­bu­nud uus va­ba­du­se aeg ja pu­nas­se õudus­teae­ga ta­ga­sipöör­du­mi­ne on tal­le vas­tun­äi­dus­ta­tud.

Se­da võib nä­ha ka õigeu­su ki­ri­ku ja uue võimu­par­tei Üht­ne Ve­ne­maa prae­gu­ses sümbioo­sis. Vla­di­mir Pu­ti­nil ja Bo­riss Grõz-lo­vil on meel­di­nud end näi­da­ta õigeu­su ki­ri­ku juh­ti­de kõrval, aland­li­ku po­ja­na kum­mar­dus nüüd pat­riar­hi ära saat­ma ka uus pre­si­dent Dmit­ri Med­ve­dev.

Alek­sius Tei­sel pol­nud sel­le koostöö vas­tu näh­ta­vas­ti mi­da­gi, pea­le­gi täi­tis Ve­ne­maa vä­lis­po­lii­ti­ka eri­ti Ees­ti ja Uk­rai­na pu­hul ka pat­riar­hi tel­li­mu­si. Kuid ki­ri­kult on kost­nud ka te­ra­vat Krem­li-krii­ti­kat. Sa­mal ajal kui Krem­li en­dis­te KGB-las­te klann üri­tas flir­ti­da nii kir­ja­nik Alek­sandr SolÏenitsõni­ga kui ka õigeusk­li­ke­ga, on tei­selt poolt püsi­nud usal­da­ma­tus Pu­ti­ni lä­hi­kon­na vas­tu. Kes­tev tülial­li­kas on ol­nud võimu keel­du­mi­ne kei­ser Ni­ko­lai Teist re­ha­bi­li­tee­ri­mast.

Patriarhide katkenud rida

Esi­mest kor­da võttis Ve­ne­maa ki­ri­ku­pea en­da­le Mosk­va ja ko­gu Ve­ne­maa pat­riar­hi tiit­li 1589. aas­tal, kuid Pee­ter Esi­me­se ajal see ame­ti­koht kao­ta­ti. Ki­rik oli tu­ge­vas­ti rii­gi­ga põimi­tud, va­he­peal oli pat­riarh Ni­ko­ni ki­ri­ku­re­for­mi­de­ga ki­ri­kust väl­ja peks­tud nn va­nau­su­li­sed. 1917. aas­ta veeb­rua­ri­re­vo­lut­sioon avas aga võima­lu­se pat­riar­haat taas­ta­da.

5. no­vemb­ril 1917 va­li­ti ko­gu Ve­ne­maa pat­riar­hiks en­di­ne Aleuu­ti­de ja Alas­ka piis­kop Tih­hon, kes oli mui­de USA ko­da­nik. Aas­tail 1913–1917 juh­tis ta Lee­du õigeu­su ki­ri­kut. Enam­las­te rii­gipöö­re, mil­le­ga al­gas ka usk­li­ke ta­ga­kiu­sa­mi­ne ja ki­ri­ku­te hä­vi­ta­mi­ne, oli tal­le vas­tuvõeta­ma­tu ja ta mõis­tis ava­li­kult huk­ka ka tsaa­ri­pe­re­kon­na huk­ka­mi­se.

Ajal, mil tsaa­riar­mee riis­me­test val­ge­kaart­la­sed jäid pu­nas­te­le ko­dusõjas al­la ja amet­ni­kud pan­di van­gi või as­tu­sid uue võimu tee­nis­tus­se, ku­ju­nes ki­ri­kust enam­las­te­le ai­nus vas­tujõud, eri­ti sel­le suu­re mõju tõttu maa­piir­kon­da­des.

Le­nin­lik va­lit­sus lei­dis hea et­tekään­de 1922. aas­ta näl­jahä­da ajal, ning „sa­botöö­r” Tih­hon pan­di Do­nets­ki kloost­ris­se van­gi. Seejä­rel le­vi­ta­ti Tih­ho­ni ni­mel võlt­si­tud aval­du­si, et ta „po­le enam Nõuko­gu­de võimu vaen­la­ne”, aga ku­na pat­riarh ei alis­tu­nud, ta­gan­da­ti ta ame­tist.

Tih­ho­nilt pä­ri­neb kuu­lus ütlus, mil­le­ga ta rea­gee­ris uu­di­se­le, et Le­ni­ni mau­so­leu­mi ka­na­li­sat­sioo­ni­to­ru on lõhke­nud: „Pal­sam vas­tab re­liik­via­le.” 7. ap­ril­lil 1925 su­ri Tih­hon õigeu­su märt­ri­na, uue ki­ri­ku­pea va­li­mi­ne osu­tus aga ku­ni 1943. aas­ta­ni võima­tuks.

Tih­hon oli pä­ran­da­nud ki­ri­ku juh­ti­mi­se kol­me­le met­ro­po­lii­di­le, kel­lest te­ma sur­ma ajal oli Ve­ne­maal ja va­ba­du­ses vaid Kru­titsõ met­ro­po­liit Pjotr. Det­semb­ris 1925 van­gis­ta­ti ka ki­ri­ku­pea ko­hu­set­äit­ja ja 1937. aas­tal huk­kas NKVD Pjot­ri pä­rast aas­ta­te­pik­kust vang­las ja asu­mi­sel vi­re­le­mist.

Pantvangis patriarh

En­di­ne Soo­me õigeu­su ki­ri­ku pea, sel het­kel NiÏni Nov­go­ro­di met­ro­po­liit Ser­gius (ehk Ser­gei) Esi­me­ne, ku­ju­nes 1925. aas­tal Ve­ne­maa te­ge­li­kuks usu­ju­hiks, kuid ta­ga­kiu­sa­mi­se tõttu pol­nud tal võima­lik te­gut­se­da. 1926. aas­ta lõpus pan­di ka Ser­gius van­gi ja tšekis­ti­de pii­na­kamb­ri­test pää­ses ta väl­ja al­les siis, kui oli nõus tun­nis­ta­ma ki­ri­ku täie­lik­ku lo­jaal­sust Nõuko­gu­de võimu­le.

Se­da­puh­ku tek­kis Ve­ne­maal ki­ri­kulõhe ja ek­siil­ko­gu­du­sed lõid lah­ku. Ter­ro­ri­po­lii­ti­ka ta­gajär­jel oli Ve­ne­maa ala­del üld­se veel va­ba­du­ses vaid ne­li piis­kop­pi. 4. sep­temb­ril 1943 lei­dis aset ku­ri­kuu­lus Sta­li­ni ja Ser­gius Esi­me­se koh­tu­mi­ne, kus „suur juht ja õpe­ta­ja” Sta­lin oli val­mis preest­reid vang­last väl­ja lask­ma ja osa ki­ri­kuid nei­le ta­gas­ta­ma, ki­rik aga al­lu­ta­ti täie­li­kult NKVD kont­rol­li­le. Pap­pi­dest teh­ti nuh­ki­mi­sa­gen­tuu­ri agen­did. Ser­gius sai vor­mi­li­selt pat­riar­hi tiit­li, kuid su­ri ju­ba järg­mi­sel aas­tal.

Le­ning­ra­di met­ro­po­liit oli kol­me ki­ri­ku­ju­hi seas, kes käi­sid 1943. aas­tal Sta­li­ni­ga koh­tu­mas. Pree­miaks teh­ti te­mast 1945. aas­tal ko­gu Ve­ne­maa pat­riarh Alek­sius (Alek­sei) Esi­me­ne ja Sta­lin kin­kis tal­le ise­gi võima­lu­se saa­da Uk­rai­na kree­ka­ka­to­li­ku ki­ri­ku „taasühen­da­jak­s”. Te­ge­mist oli Poo­la võimu ajal Roo­ma paavs­ti al­lu­vus­se läi­nud ki­ri­ku­ga. Va­ti­ka­ni­le kuu­le­kad preest­rid saa­de­ti van­gi­laag­ri­tes­se, kuid Nõuko­gu­de aja lõpp võimal­das neil põran­da alt väl­ja tul­la. Uk­rai­na nn uniaa­di­ki­ri­ku pä­rast on Va­ti­kan ja Mosk­va tä­na­se päe­va­ni te­ra­vas riius.

Sta­li­nis­mi­le sel­ja kee­ra­mi­ne ei too­nud Ve­ne­maa õigeu­su ki­ri­ku­le ker­gen­dust. Ni­ki­ta Hruštšov käi­vi­tas 1958. aas­tal uue ki­ri­ku­te sul­ge­mi­se ja lam­mu­ta­mi­se kam­paa­nia. Ki­ri­kust pol­nud enam pro­tes­ti­jat, pea­le sel­le pek­sis „tund­ma­tu isi­k” 1961. aas­tal pat­riar­hi en­da tä­na­val lä­bi. Nõuko­gu­de võimult ne­li Töö­pu­na­li­pu or­de­nit saa­nud pat­riarh Alek­sius Esi­me­ne su­ri Pe­re­del­ki­nos 1970. aas­tal.

Punaarmeest patriarhiks

1971. aas­tal Mosk­va ja ko­gu Ve­ne­maa pat­riar­hiks saa­nud Pi­men oli esi­me­ne, kes alus­tas vai­mu­li­ku­karjää­ri Nõuko­gu­de võimu ajal ja 1932–1934 tee­nis ta ka Pu­naar­mees ae­ga. Seejä­rel on amet­li­kus elu­loos auk, ku­hu ma­hu­vad tea­dao­le­valt va­his­ta­mi­sed, sõja ajal rin­de­le saat­mi­ne, väi­de­tav de­ser­tee­ri­mi­ne ja kümneks aas­taks van­gi mõist­mi­ne, ku­ni Sta­lin tal­le võidupüha eu­foo­rias ar­mu an­dis. 1949–1954 juh­tis Pi­men ka Ees­ti küljest võe-tud Pet­se­ri kloost­rit.

Pat­riar­hi­na oli Pi­men võimu pant­vang: ta keel­dus vas­ta­mast SolÏenitsõni ava­li­ku­le kir­ja­le, kuid üri­tas mee­li­ta­da par­tei­juht Leo­nid BreÏne­vit. Ki­ri­ku liik­me­test dis­si­den­ti­de ta­ga­kiu­sa­mist KGB pea­li­ku ja hi­li­se­ma par­tei­ju­hi Ju­ri And­ro­po­vi võimua­jal ei suut­nud Pi­men ta­kis­ta­da, küll suu­tis ta saa­da Mih­hail Gor­batšovilt loa tä­his­ta­da 1988. aas­tal pi­du­li­kult Ve­ne­maa ris­tiu­sus­ta­mi­se tu­han­den­dat aas­tap­äe­va. 1990. aas­tal su­ri Pi­men Mosk­vas ju­ba ajas­tul, mil usu­li­se te­ge­vu­se va­ba­dus oli mär­ga­ta­valt suu­re­ne­nud.

Tal­lin­nas 1929. aas­tal sündi­nud Le­ning­ra­di met­ro­po­lii­dil Alek­sei Ri­di­ge­ril, kel­lest 1990. aas­tal sai järg­mi­ne pat­riarh Alek­sius Tei­ne, oli jäl­le isik­lik de­mok­raat­li­ku ja usu­va­ba­du­se ta­ga­nud ühis­kon­na ko­ge­mus, ni­melt Ees­ti Va­ba­rii­gist. Ki­ri­ku res­tau­rat­sioo­ni kor­ral­da­mi­seks oli te­ma ilm­selt kõige so­bi­vam isik, kui­gi ta oli näh­ta­vas­ti KGB in­for­maa­to­ri­na va­rem ka Pi­me­ni pea­le keelt kand­nud.

Alek­sius Tei­ne oli ala­tes Pee­ter Esi­me­se ajast esi­me­ne pat­riarh, kes pol­nud kor­da­gi vang­las is­tu­nud, küll oli tal Sak­sa oku­pat­sioo­ni ajast ko­ge­mu­si koh­tu­mis­test Ees­tis hoi­tud ve­ne sõja­van­gi­de­ga. Kui Alek­sius tões­ti vär­va­ti KGB in­for­maa­to­riks al­les 1958. aas­tal, oli te­ma se­ni­ne karjäär ja va­ba­du­ses püsi­mi­ne ju­ba küllalt­ki ülla­tav.

Kust leitakse järeltulija?

•• Vastavalt Venemaa õigeusu kiriku püha sinodi otsusele koguneb erakorraline kirikukogu uut patriarhi valima 27. ja 28. jaanuaril. Uus kirikujuht loodetakse pühitseda ametisse juba 1. veebruaril.

•• Kandidaadile on esitatud järgmised nõudmised: ta peab olema vähemalt 40-aastane, juhtima üht eparhiat, tal peab olema kõrgem usuharidus ja hea reputatsioon. Palka ta ei saa, küll on tal Venemaa kodanikuna õigus riiklikule pensionile.

•• Aleksiuse surma järel sai patriarhi kohusetäitjaks 62-aastane Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill, kes küll võiks olla tõenäoline järgmine patriarh, kuid Aleksiuse matusetalitusel kokkuvarisemine teeb tema tervisliku seisundi küsitavaks. Ka on teda avalikult süüdistatud kokkulepluses Vatikaniga ja kirikule antud sigarettide tax-free impordiõiguse kuritarvitamises. Oktoobris käis ta Kuubas koos president Raul Castroga sealset õigeusu kirikut pühitsemas. Alates 1994. aastast on teda nähtud televisiooni ususaadete juhi rollis.

•• Teiste kandidaatidena on mainitud veel Kaluga ja Borovski metropoliiti Klimenti, Krutitsõ ja Kolomna metropoliiti Juvenali ning Minski ja Slutski metropoliiti Filareti.