Kogalõm – Siberi mädasoosse rajatud Lukoili naftapealinn
Paljudele Eesti peredele on Tallinnast linnulennult ligi 3000 kilomeetri kaugusel ja Kesk-Soome laiuskraadidel asuv linn üle 25 aasta tähendanud kohta, kuhu mehed on mitmeks kuuks ja isegi aastateks ehitustöid tegema sõitnud. Rekordajal on Kogalõmis korraga viibinud üle 400 Eesti ehitaja. Õnneks pole nad siiski igaveseks kaduma jäänud.
Seal kandis elanud handid mõtlesid Kogalõmi all midagi muud. Ja sellest saad kohe aru, kui Moskva-Kogalõmi lennuk hakkab maanduma.
Jumal küll, milline päratu mädasoo ümberringi ning linn nagu ussijälg suurte laugasjärvede vahel! Justkui iseenesest tuleb pähe küsimus - miks ja kuidas on sellisesse kohta ometi linn rajatud?
“Loodus on ikka täielik šokk,” ütleb mulle Leo Tiks, vana ehitaja, kes oli siin 1981. aasta sügisel esimeste Eesti ehitajate seas, kes rajasid Kogalõmi esimesed kolm viiekorruselist maja. Tartu Maja plokkidest. Need hooned seisavad siiamaani.
Leo tuli vaatama, mis 27 aastat hiljem sellest kohast on saanud. “Siis olime ju siin talvel kaks kuud, kõik oli lume all. Ma näen nüüd esimest korda, milline see koht tegelikult välja näeb,” räägib ta. “Kui me siia tulime, siis hoiatati, et see kant on üks soosaar. Ainult et Eesti-suurune.”
Jään Leoga nõusse, et nüüdseks ligi 60 000 elanikuga Kogalõmi linna ehitamine on olnud väike maailmaime. Iga jumala killustikukivi on siia ju sadade kilomeetrite kauguselt kohale veetud. Eesti ehitajad tõid kunagi isegi mulla kasvuhoonete jaoks kodunt kaasa.
Kohapealt saab ainult liiva. Liiv on siin puhas ja peenike, millist Eestis ei leia ühestki mererannast. Siin soos on seda lademes. Saladus on selles, et see kant on kunagine merepõhi.
Ja just sellises kohas, kus suvi kestab kaks kuud ja septembri lõpus võib juba lumi maha tulla, on Eesti ehitajad tehtud mehed.
Mai lõpus andis Eesti firma Cueks, mis on siin Nõukogude ajal ehitanud Tallinna Ehitus-trusti ehitusvalitsuse nr 7 ja Estkogalõmstroi järglane, naftafirma Lukoil Lääne-Siberi harule üle järjekordse üheksakorruselise, 72 korteriga elumaja.
Eesti firma kaob
Ilus maja korralike korteritega. Eestisse viimastel aastatel ehitatud küprok-majad on sellega võrreldes sossseppade töö. “Kui me omal ajal esimesed kolm maja üle andsime, siis ühel polnud isegi katust peal. Aga üle anti, pärast ehitati edasi,” meenutab Leo tööd 1981. aastal plaanimajanduse viljakates tingimustes.
See ei tähenda aga Cueksi töö lõppu – valmis tuleb ehitada Kogalõmi linnavalitsuse hoone ja ees ootab 16-korruselise elumaja ehitus. Ühe sellise, seni ainukese, Cueks sinna naftalinna juba püstitas.
Ainult et edaspidi ehitab Cueks mitte kui Eesti ettevõte, vaid puhtalt Venemaa firma, mis on registreeritud Peterburis. Viited Eestile kaovad siis Kogalõmis ära. Poliitika ja Eesti-Vene suhted määravad siin mängureegleid.
Tegelikult ongi otseselt Eestist pärit ehitajaid jäänud Kogalõmi vähe. Ainult Cueksi kohaliku filiaali juhtkond ja töödejuhatajad.
Alles 1985. aastal linnaõigused saanud Kogalõm on Venemaa suurima erakätes oleva naftafirma Lukoil mitteametlik pealinn.
Siit ta välja kasvas. Firma nime saladus on lihtne: nimetähed märgivad kolme linna Hantõ-Mansiiski ringkonnas. L tähendab Langepasi (muide, linna sümbol on orav, mis meenutab väga Reformierakonna märki), U Uraid ja K Kogalõmi.
Lukoil on Kogalõmis a ja o. Naftahiid tellib siin peaaegu kõik. Lukoili kohalik juht on tähtsam kui linnapea. Teel lennujaamast keskusesse seisavad iga 200 meetri tagant suured Lukoili reklaam-plakatid tekstidega à la “Lukoil tagab Kogalõmi õitsengu”.
Üle poole linna elanikest töötab naftatootmis- ja -töötlemis-ettevõttes. Palgad on head, naftapuurijad teenivad kuus keskmiselt 120 000 rubla (50 000 Eesti krooni) – kui nad parajasti puurivad –, keskastme juhid
150 000 rubla (65 000 krooni) ümber. Muidu ei tuleks ju keegi sellise kliimaga maale, kus talv kestab seitse kuud ja külma on kohati ligi 50 kraadi. Kõik elumajad ehitatakse muide kohe algusest peale kinniste rõdudega.
Aastas pumbatakse Kogalõmi ümbruses üle 30 miljoni tonni naftat, mis on kuuendik kogu Hantõ-Mansiiski regiooni toodangust. Aga see piirkond on Venemaa suurim naftatootja.
Elu on Kogalõmis suhteliselt üksluine. Muudkui pumpa naftat 800–1500 meetri sügavuselt või ehita. “Siin töötades unustad mitte ainult keele, vaid ka kodumaa,” ütleb mulle üks Eesti ehitaja muiates.
Aga nad on kanged. Üks Cueksi Eestist pärit töötaja, kes muide on Kogalõmis töötanud 1980. aastast, räägib, et tema käib kodus Tallinnas autoga! Üks ots on 4500 kilomeetrit ja võtab aega kolm päeva. Selliseid edasi-tagasireise on ta teinud tükki 50. Ta on ainus, kes sõidab Kogalõmis Eesti numbrimärgiga autoga.
Vabal ajal käib ta kalal. Sõidab näiteks 700 kilomeetri kaugusele Tobolski kanti haugi püüdma. Nii kaugele läheb ta vahelduse mõt-tes, sest ka Kogalõmi ümbruse sood ja jõed-järved on paksult kalu täis. 12-kilone haug pole mingi haruldus.
Ainult et keegi ei tea, kas ka veel 50 aasta pärast seal kandis selliseid purakaid püüda saab. Naftapuurimine mõjub paratamatult loodusele. Sealseid naftavarusid jätkub veel umbes pooleks sajandiks. Loogiline, et kui pole midagi pumbata, läheb Luk-oil sealt minema.
See on suur küsimus, mis saab siis naha ja karvadega naftapuurimisest sõltuvast Kogalõmist. Tondilinn keset soid, kust inimesed põgenevad, jättes hantidele maha reostatud ümbruse?
Kes on Kogalõmis “bitš”?
•• Venemaal on tuntud lühend “bomž” – vene keeles “bez opre-delennovo mesta Ïitelstva”. Eesti keeles tähendab see ilma kindla elukohata isikut ehk kodutut.
•• Enne kui 1980. aastal jõudsid Kogalõmi ehitajad üle kogu endise Nõukogude Liidu, oli seal juba raudteejaam ning selle kõrval väike asula, kus elasid peamiselt inimesed, kes olid kusagil seadusega pahuksisse läinud ning põgenesid miilitsa eest Siberi avarustesse. Sisuliselt olid nad lindpriid, sest seal ei olnud tollal veel miilitsat.
•• Üldjuhul jõid nad end pära-põrgu asulas kiiresti põhja. Saabunud ehitajad leidsid nende kohta kiiresti tabava lühendi - “bitš” – bõvši intelligentnõi tšelovek. Eesti keeles “endine intelligentne inimene”. Kõlab palju ilusamini kui “põhjakäinud joodik”.
Tänan väga Indrek Leed, kelle abita poleks seda artiklit sündinud! Lähiajal ilmub Päevalehes lugu hantide ja manside olukorrast oma ajaloolisel kodumaal.
Türklased ehitasid õigeusu kiriku
•• Kogalõmis juhtus põnev lugu jumalakodadega. Linna keskel asuvad üksteisest poole kilomeetri kaugusel õigeusu kirik ja mošee.
••Uhke õigeusu kiriku püstitasid 1996. aastal Türgi ehitajad, kes ise on teadagi islamiusulised. See tekitas paraja skandaali ja patriarhaat keeldus esialgu pühakoda õnnistamast. Lõpuks tegi Lukoili mõju ja raha oma töö ning Moskva käskis kiriku vastu võtta.
••Osa Kogalõmi õigeusklikke pole sellega aga siiamaani nõus ning käivad jumalat teenimas teistes ümbruskonna linnades, nii umbes 150-200 kilomeetri kaugusel. Seal on nende meelest “õiged” kirikud, mille on ehitanud venelased.
••Kiriku juures asub nunnaklooster. Huvitav, mis saab kloostrist, kui linn nafta otsa saamise järel välja sureb? Kas Kogalõmi jäävadki ainult nunnad?
••Uhke rohelise katusega mošee valmis Kogalõmis õigeusu kirikust aasta hiljem. Samuti Lukoili rahaga. See pole ime - Lukoili president ja viiendikku firmast valdav Vagit Alekperov on rahvuselt aserbaidÏaanlane ja muslim. Alekperov töötas ka ise 1980-ndate teisel poolel Kogalõmis. Lisaks elab seal palju islamiusulisi kaukaaslasi, kes saabusid juba Nõukogude ajal kõrge palga jahile.
Loe ka:
jaanuspiirsalu.blogspot.com
