Sellised parteid ei piirdu vaid Skandinaavia riikide ja Madalmaadega, vaid on osaks üleilmsest pahameelelainest poliitilise eliidi vastu, keda süüdistatakse kõiges ebakindlas, mis on tulnud majanduse globaliseerumise, finantskriisi ja eluga etniliselt ühe enam segunenud ühiskondades. Psühholoogia Ühendriikide Tea Party liikumise ja Euroopa immigrantidevastaste parteide taga on sarnane, isegi kui nende poliitika on erinev.

Tänapäeva Euroopa populistid ei kanna musti särke ega luba endale tänavarahutusi. Nende liidrid on hea lõikega ülikondades nooremapoolsed mehed, kes ei jutlusta rassiteemadel, vaid vabadusest ja demokraatiast.

Hollandi Vabaduspartei (mille ainus ametlik liige ongi selle liider Geert Wilders), Taani Rahvapartei eesotsas Pia Kjaersgaardiga ja Jimmie Åkessoni Rootsi Demokraadid väidavad end olevat lääne tsivilisatsiooni kaitsjad selle peamise vaenlase islami vastu. Nad räägivad lääne vabadustest, sealhulgas sõnavabadusest, kuid Wilders tahab keelata koraani ja burka ja üks Taani parlamendi liige on nimetanud islamit „katkuks Euroopas”.

Kõik kolm maad on hakanud järgima Taani mudelit, mille puhul mitteliberaalsed populistlikud parteid annavad valitsusele oma toetuse ilma tegelikult valitsemata, saavutades sedamoodi võimu ilma vastutuseta.

Populistide piirideülene mõju

Nende libedate, islami vastu sõdivate uute populistide mõju ulatub kaugelt üle nende maade piiride. Nativism, n-ö juurte juurde tagasipöördumine, on tõusuteel kõikjal läänemaailmas ja eriti just Wilders on populaarne kõnemees parempoolsetel islamivastastel kogunemistel USA-s, Suurbritannias ja Saksamaal.

Euroopa populism keskendub islamile ja immigratsioonile, kuid see võib mobiliseerida ka laiemalt pahameelt eliidi vastu, mida väljendavad inimesed, kes tunnevad end alaesindatuna või majanduslikus mõttes kõrvale jäetuna. Neid ühendab tunne, et välismaalased on neilt midagi ära võtnud, et nad on kaotamas oma rahvuslikku, sotsiaalset ja usulist kuuluvust. Põhja-Euroopa poliitiline eliit, suuresti sotsiaal- või kristlikud demokraadid, on sageli sellistesse hirmudesse ükskõikselt suhtunud ning nende patroneeriv ja üleolev suhtumine võib olla põhjuseks, miks populistlik tagasilöök neis liberaalsetes maades on olnud eriti jõuline.

Küsimuseks on, mida sellega ette võtta. Üks võimalik lahendus on lasta populistlikud parteid valitsusse, kui nad saavad piisavalt hääli. Mõte, et Tea Party kandidaadist saaks USA president, on kindlasti ehmatav, kuid Euroopas saaksid populistid olla vaid osaks koalitsioonivalitsuses.

Tõsi küll, Hitleri natsid allutasid Saksamaa peaaegu kohe, kui nad olid võimule hääletatud, kuid Euroopa uusparempoolsed pole natsid. Nad pole kasutanud vägivalda ega rikkunud seadusi. Veel mitte. Kuni see nii püsib, miks mitte siis anda neile tegelik poliitiline vastutus? Siis peavad nad mitte üksnes oma kompetentsi tõestama, vaid ka suhtumist mõõdukamaks muutma.

Seepärast ongi Taani mudel ilmselt kõige hullem lahendus, sest see ei nõua populistidelt mingit valitsemisvõimet. Seni kuni Wilders ja tema kaasmõtlejad Euroopas jäävad valitsusest kõrvale, ei ole neil mingit ajendit oma mitteliberaalse retoorika pehmendamiseks ning etniliste ja religioossete vähemuste vastase vaenu õhutamise lõpetamiseks.

Tõepoolest, populistide mõjuvõimu kartuses – olgu nad siis valitsuses või väljaspool – on peavoolu konservatiivide ja isegi osa sotsiaaldemokraatide reageering nende mitteliberaalsetele vaadetele juba olnudki andestamatult pehme. Tegelikult on olemas võimalused vastulööki anda, kuid seda mitte iganenud ideoloogiaga. Need, kes näevad ohuna kultuurisõda muslimitega või vähemuste vaenamist, peaksid suutma avalikku arvamust praktiliste argumentidega mõjutada. Enam pole kasu sellest, kui lihtsalt hoiatada rassismi eest või edendada multikultuursust.

Selle asemel peab suutma inimesi veenda, et ilma kontrollitud migratsioonita oleksid eurooplased kehvemas seisus. Väheneva sündimuse olukorras on immigrante vaja Euroopa õitsengu hoidmiseks. Samal ajal peaksid Euroopa majandused olema vähem mässitud protektsionistlikesse regulatsioonidesse, nii et immigrandid saaksid kergemini tööd leida.

Ja lõpuks tuleb jõulisemalt rõhutada, et meil on palju raskem kaitsta ühiskondi radikaalse islami revolutsioonilise terrorismi eest, kui meil pole kõigi seaduskuulekate muslimite aktiivset toetust. Euroopa ei muutu turvalisemaks nende poliitikute juhtimisel, kes väidavad, et oleme sõjas islamiga. Vastupidi, nende mõju muudab elu mitte ainult vähem tsiviliseerituks, vaid ka ohtlikumaks.

Ian Buruma on demokraatia ja inimõiguste professor Bardi kolledžis. Tema viimase raamatu peakiri on „Taming the Gods: Religion and Democracy on Three Continents” („Jumalate taltsutamine: religioon ja demokraatia kolmel kontinendil”).

© Project Syndicate 2010