Kui Venemaa keeras eelmine kord kolm aastat tagasi Ukrainasse mineva gaasi kinni, siis tollase konflikti tagajärjel sai Gazprom ligipääsu Ukraina gaasiturule. Praeguseks on olukord selline, et 50 protsendi ulatuses Gazpromile kuuluv vahendusfirma Rosukrenergo kontrollib kolmveerandit Ukraina gaasimüügi siseturust.

Kui 2007. aastal lõppes Venemaa-Valgevene gaasitüli sellega, et võlgade katteks sai Gazprom enda kontrolli alla Valgevene gaasitorustikke haldava ette­võt­te, siis sama trikki üritab Kreml nüüd ka Ukrainas.

Maailma suurimale gaasieksportijale Venemaale on pinnuks silmas, et suurt Kesk-Euroopa turgu varustades tuleb neil täielikult sõltuda Ukrainast, mida läbivad kolm transiiditoru, mis lasevad aastas läbi 76 miljardit kuupmeetri gaasi.

Võrdluseks – Läänemerre ehitatava Nord Streami esimese järgu läbilaskevõimeks on kavandatud 27 miljardit kuupmeetrit aastas ja Musta merre rajataval South Streamil 30 miljardit kuupmeetrit. Seega ei saa need täielikult asendada transiiti läbi Ukraina.

Torusid tuleb uuendada

Gazpromil on praegu hea Kiievile gaasitorude üle kontrolli haaramiseks mõju avaldada, arvestades Ukraina poliitilist ja ja majanduslikku kaost, mis aasta enne presidendivalimisi ainult süveneb. Pealegi on ekspertide hinnangul Ukraina gaasitorustiku seisukord katastroofiline ja selle kiire moderniseerimine on hädavajalik. Kuid see on väga kallis ja Kiievil pole piisavalt raha. EL peab tegema strateegilise otsuse, kas ta aitab Ukrainat gaasitorustiku remontimisel või teeb seda Gazprom, kes sel juhul võtab raudselt välja kõvad dividendid.

Moskva tahab EL-i omakorda veenda, et Kiiev pole suuteline gaasitransiiti tagama ja seetõttu tuleks ta protsessi kontrollimisest kõrvaldada. Selle plaani üks osa on ka EL-i vaatlejate kutsumine gaasitransiiti jälgima.