KOMMENTAAR: Mängud iseendale

Hiljuti lõppenud olümpiat on nimetatud mitte ainult uue aastatuhande olümpiamängudeks, vaid ka esimesteks postmodernistlikeks suurvõistlusteks. Esimest väidet ei saa muidugi vaidlustada, teine aga tekitab teatud nõutust: mida selle all siiski mõeldakse?

Tavaliselt osutatakse võistluste ülekaalukalt kommertslikule iseloomule, millest on 20. sajandile nii iseloomulik suurriikide poliitika peaaegu täiesti kadunud. Ometigi ei pidanud see heausklik väide Salt Lake Citys paika. Poliitiline propaganda algas juba olümpiamängude tseremoonia ajal, mil sportlaste, poliitikute, politseinike ning sportlaste eskordi saatel toodi staadionile Maailma Kaubanduskeskuse rusude alt leitud tähelipp.

Olümpiamängude avamisel ei piirdunud president George Bush traditsioonile vastava lausega “Kuulutan 19. olümpia-mängud avatuks!”, vaid üritas oma intelligentsi tasandil isegi mingit patriootilist kõnet pidada. Selles suhtes oli näiteks Leonid Brežnev korrektsem.

euroopa annab sõjardile järele. Tagatipuks palusid ameeriklastest korraldajad ÜRO peasekretäril Kofi Annanil oma kõnes välja jätta kõik viited ülemaailmse rahu vajalikkusest. Igati loogiline, sest Ameerika president otsib praegu kõikvõimalikke ettekäändeid suure sõja vallapäästmiseks. Ohtu tajuv, kuid kõlbelis-vaimselt lõtv Euroopa annabki sõjardile veel kord järele.

Eelöeldu valguses ei tundugi Vene üldsuse ja poliitikute reaktsioon enam eriti üllatavana. Tähelepanuvääriv on eel-kõige Venemaa olümpiameeskonna juhtide arrogantne võ-hiklikkus, kes ei suutnud reaalselt eksisteerivaid valuküsimusi ratsionaalselt formuleeridagi. Viimane asjaolu torkas selgelt silma üliemotsionaalsel, superhalvasti ette valmistatud ning masendavalt läbi viidud pressikonverentsil.

protestide olümpia. Ärgem unustagem ka Salt Lake City olümpialinnaks valimise taevani kisendavaid korruptiivseid asjaolusid, pistiseid sai vähemalt 126 ROK-i liiget. Juba seepärast tulnuks linn diskvalifitseerida, kuid väga suur raha ja poliitika võitsid uuesti. Salt Lake City valimisega kaasnenud skandaalid loomulikult ei lõppenud, nad saatsid olüm-piamänge algusest lõpuni, kulmineerudes dopinguskandaaliga. Mänge saab veel protestide olümpiaks nimetada. Ja säärastena nad lähevad ka ajalukku. Siin ei tasu korraldajatel loota, et ajapikku unustatakse näiline või reaalselt tehtud ülekohus.

Ameerikas astuti üle mingi väga olulise ning tähtsa rajajoone, mille taga hingub juba üsna tajutavalt olümpialiikumise hääbumine. Teatavas mõttes võib ameeriklastele isegi aitäh öelda, kuna nad suutsid efektiivselt viia loogiliselt absurdse lõpuni sellise mõttetu ning tervisele üliohtliku nähtuse nagu elukutseline sport.

Salt Lake Citys sai Ameerika tugeva ideoloogilise “võitja” dopingu, ma kardan, et isegi liiga tugeva. Järelikult organismi laastava. Millegipärast meenuvad mulle kõigepealt 1936. aasta Berliini olümpiamängud. Ja mitte Moskva 1980.