Kompromisside kunst – Rootsi peab leidma EL-ile presidendi
Fredrik Reinfeldti amet on praegu kõike muud kui kadestamist väärt. Homseks on Rootsi peaminister kutsunud Brüsselisse kokku Euroopa Liidu riigijuhtide tippkohtumise – ülemkogu. See algab küll mitteametliku õhtusöögiga, kuid juba seal tahetakse kuulda ja näha ülemkogu presidendi ja ka Euroopa Liidu välispoliitikajuhi kandidaate. Eile paistis ummikseis olevat nii suur, et on oodata lausa kahele päevale venivat einestamist.
Reinfeldtil pole sel nädalal Rootsi valitsuse juhtimiseks aegagi, eilse seisuga võttis ta neli telefonikõnet tunnis teiste riikide liidritele, et jõuda kompromissile. Teisipäeval paistis olevat kindel vaid see, et Euroopa Komisjoni presidendina jätkab portugallane José Manuel Barroso. Inimene, kes tema kõrval Euroopa Ülemkogu presidendiks saab, ei olnud aga ikka veel teada. Ning EL-i välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ehk nn välisministri koha suhtes valitses sama suur segadus.
Oli aeg, mil Euroopa Liit koosnes vaid lääneriikidest ja Saksa-Prantsuse telg vastandus Suurbritannia mõjule. Sel ajal leiti kompromisskandidaate Beneluxi väikeriikidest – Belgiast, Hollandist ja Luksemburgist. Kuid 2004. ja 2007. aastal itta laienemise järel on EL juba 27 liikmesriigi ühendus. Kui Berliin ja Pariis loodavad ikka veel hankida kõigile vastuvõetavaid kandidaate enda naabrite seast, siis Poola enam nii ei arva ja kogub ka üha enam mõttekaaslasi.
Euroopa Liidu eesistujariigi Rootsi valitsusjuhina sattus peaminister Reinfeldt tõelise diplomaatilise pähkli otsa – kuidas leida kandidaati, kes sobiks nii suurtele kui ka väikestele, põhjale ja lõunale, läänele ja idale, parempoolsetele ja vasakpoolsetele? Ja ennekõike peab ta leidma kesktee Saksa-Prantsuse telje ning Poola taha koondunud liikmesriikide vahel. Kompromiss, mis rahuldaks kõiki liikmesriike, on juba päevakorrast maas – seda lihtsalt pole võimalik leida.
Ülemkogu presidendi valimiseks on vaja vähemalt 14 liikmesriigi toetust ja kvalifitseeritud enamushääletusega 255 häält (345-st, kusjuures kõige suurematel riikidel on 29 ja Eestil näiteks neli häält). Ning vajaduse korral tuleb selgitada ka seda, kas need liikmesriigid esindavad enam kui 62 protsenti
EL-i rahvastikust. Hääletamisega tekib aga veel juriidiline tõrge – küsimus on, kas sellega peaks ootama Lissaboni lepingu jõustumiseni. Lissaboni leping tõstab nõutavat häälteenamust veelgi, kuid rakendub alles
1. detsembril.
Tugevaim poliitiline jõud
EL-is tervikuna, aga ka ülemkogus on konservatiivsete parempoolsete parteide ühendus Euroopa Rahvapartei – see koondab ülemkogus 13 riigi- või valitsusjuhti, kellel on kokku 191 häält. Ja veidi ootamatultki mahuvad nimekirja nii Saksa ja Prantsuse liider Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy kui ka Poola liberaalist peaminister Donald Tusk. Nagu ka Reinfeldt ise.
Euroopa Sotsialistide Parteil on võimalik välja panna seitsme riigi valitsusjuht või riigipea kokku 101 häälega ja neil on põhjust loota ka Euroopa Vasakpartei ainsa esindaja Küprose presidendi Dimitris Christofiase neljale häälele. Eesti esindaja, peaminister Andrus Ansip mahub aga Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse koos Soome, Taani ja Iirimaa peaministriga – neil on kokku 25 häält. Lisaks istuvad laua taga parteitud Ungari ja Tšehhi peaminister, kel kummalgi on välja käia Nice’i lepinguga nende riikidele antud 12 häält.
Nõutavat häälteenamust ei annaks isegi mitte konservatiivide ja liberaalide ühisblokk, seetõttu ongi otsitud üksmeelt konservatiivide ja sotsialistide vahel, kaalukeeleks võib aga osutuda just Briti peaminister Gordon Brown, kes tahab ikka veel näha EL-i eesotsas oma eelkäijat Tony Blairi.
Saksa-Prantsuse telg tuli välja oma presidendikandidaadiga, kelleks on Belgia peaminister Herman van Rompuy – muule Euroopale tundmatu mees, kes on olnud valitsusjuhi ametis vaid 11 kuud. See aga vallandas Poola avaliku protesti. Varssavi nõudis, et valimistel tuleb salatsemine lõpetada ja kandidaadid peaksid enne hääletust esinema oma programmiga liikmesriikide ees. Eile tuli küll teade, et Poola on oma ultimaatumist loobunud, kuid mida ta selle eest vastu sai, pole veel teada.
Tony Blairi kandidatuuri tõr-judes jõudsid mitu lääneriiki omavahel kompromissile – van Rompuy presidendiks ja Briti välisminister David Miliband EL-i välisministriks. Kuid Miliband ei taha seda kohta. Blair võttis aga omakorda telefonikõnesid üle Euroopa, et ikkagi presidendiheitluses püsida. Omapärane alternatiiv paistis saabuvat ida ja lõuna koostööst – EL-i presidendiks pakutakse Läti endist riigipead Vaira Vike-Freibergat ja
EL-i välisministriks Itaalia ekspeaministrit Massimo D’Alemat.
Rompuy versus Vike-Freiberga
Nii kummaline kui see ka pole, olevat ekskommunist D’Alema selja taga ka Itaalia konservatiivist peaminister Silvio Berlusconi. Poola on sirutanud Saksa-Prantsuse telje vastu liitlaste otsinguil ennast samuti leedulaste, lätlaste ja eestlaste poole. Hispaania sotsialistist peaminister José Luis Rodríguez Zapatero tunneb end praeguses paremkaldesse langenud EL-is ilmselt üsna isoleerituna. Kuid just Zapatero koos Austria kantsleri Werner Faymanniga tõmbas jalad alt Tony Blairil.
Poola pidas tippkohtumise eel kõnelusi ka Višegradi riikidega – Ungari, Tšehhi ja Slovakkiaga, pahandades avalikult Prantsuse presidenti Nicolas Sarkozyd. Ometi leidis Sarkozy ise Esimese maailmasõja lõpu aastapäeva tähistades 11. novembril veel uue võimaluse aru pidada Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Blokkide kujunemine Euroopa Liidu sees on olnud avalik juba aastaid, kuigi ametlikult ei taha keegi seda tunnistada. Van Rompuy on pöördunud toetuse leidmiseks isegi konservatiivsete salaühingute poole – ta käis kohtumas üleilmse majandusrühmituse Bilderberg Group liikmetega, mis teadaolevalt koondab otsustajaid nii USA-st kui ka Lääne-Euroopast, sh kuuluvad sinna USA rahandusminister Tim Geithner, Maailmapanga juht Robert Zoellick, Hispaania kuningas Juan Carlos I, mitme riigi peaministrid (sh Soome Matti Vanhanen) ja ka Barroso.
Beneluxi maad mängivad küll suurtega kokku, kuid ei jaga tingimata nende vaateid isegi EL-i tulevase presidendi ametiülesannete osas. Saksamaa tahab näiteks tugeva võimuga presidenti, Beneluxi riigid pigem esindusfiguuri.
Ülesanded on segased
Lissaboni leping kirjeldab üsna täpselt Euroopa Komisjoni presidendi volitusi, kuid Euroopa Ülemkogu presidendi ülesannetena mainitakse vaid seda, et ta juhib Euroopa Liidu Nõukogu tööd, peab tagama koostöö Euroopa Komisjoniga ja aitama leida konsensust. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Komisjoni presidendi omavahelist jõuvahekorda leping paika ei pane, midagi võib järeldada vaid sellest, et Barroso on ülemkogu liige, uus ametikoht võiks seega temast kõrgem olla.
Teine küsimus tekib välissuhtluses, sest ülemkogu president saab endale ka esindusfunktsiooni, kuid seni on näiteks G-20 kohtumistel liitu esindanud Barroso. Nende kõrval tugevneb aga veelgi EL-i välispoliitikajuhi amet.
Lissaboni leping ühendab EL-i välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (praegu Javier Solana) kohaga ka Euroopa Komisjoni välisvoliniku Benita Ferrero-Waldneri ameti. Austerlanna paistab üldse EL-i toolide-mängust välja kukkuvat. Solana on ise öelnud, et ei soovi jätkata. Uuele, EL-i „välisministri” kohale pretendeerivad Milibandi ja D’Alema kõrval näiteks Rootsi välisminister Carl Bildt ja soomlasest EL-i laienemisvolinik Olli Rehn. Laual on ka hollandlase Jaap de Hoop Schefferi, endise NATO peasekretäri nimi.
Kandidaate rohkem, kui lauale mahub
Rootsi vahendab ja sobib selleks hästi
•• Euroopa Ülemkogu president peaks ametisse astuma 1. jaanuaril, kui Rootsi eesistumine lõpeb. Tema ametiaeg kestab kaks ja pool aastat, võimaluse korral teiseks perioodiks tagasi valituna kuni viis aastat. Kes kandidaatide ringi jääb, kuuleme ilmselt Rootsi peaministri Reinfeldti suu läbi täna või homme, lõputult see salatsemine kesta ei saa.
•• Ka geograafiline asend teeb Rootsist kõige õigema vahendaja, mõned allikad on pakkunud isegi Reinfeldti ennast EL-i presidendi ametisse, kuid läbirääkimisi juhtides oleks tal veidi piinlik end esile tõsta.
Ilves ja Freiberga samuti kaalumisel
•• Enne Rompuyd figureerisid kandidaatidena näiteks Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ja Hollandi peaminister Jan Peter Balkenende.
•• Ida poolt on välja käidud näiteks Poola ekspresident Aleksander Kwasniewski, Tšehhi ekspresident Vaclav Havel, Läti ekspresident Vaira Vike-Freiberga ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Havel oleks küll hiilgav valik, kuid tema mantlipärija Vaclav Klausi euroskeptitsism kohutab lääneriike.
•• Vike-Freiberga nõrkuseks peetakse Läti majanduskrahhi, mis on nõrgendanud ka riigi rahvusvahelist positsiooni, kuid ta on idablokist kõige tõenäolisem kandidaat. Naisõiguslased nõuavad niigi meeste ainuvõimu lõpetamist Euroopa Liidus.
•• Poolakas Jerzy Buzek, nüüdne europarlamendi president, pakkus ametit aga oma konservatiivist mõttekaaslasele, Hispaania ekspeaministrile José Maria Aznarile.
