Kosovo: kahe jõu katse luua uut moodi riiki
Kosovost ei saa küll kunagi “päris riiki” – seda ei näe talle ette ei sõbrad ega vaenlased. Mõlemad peavad teda 21. sajandi uut tüüpi riigi esimeseks pääsukeseks, kuid hoopis erinevate tulemustega ja erinevas kontekstis.
EL loodab, et Kosovost saab esimene maa, mille riiklus on loodud selleks, et ta EL-i liikmesusega neutraliseerida. Omaette ei oleks Kosovo elujõuline. Poliitiliselt ei saa tema suveräänsus kunagi olla täielik, selle eest hoolitsevad Serbia ja Venemaa.
Majanduslikult hoiab Kosovot tulevikus pinnal EL-i abi, eriti kui Serbia peaks oma piiridel blokaadi korraldama (70 protsenti Kosovo toiduvarudest läbib praeguseni Serbiat). Sõjaliselt hoiab Serbia armee Kosovost eemal NATO oma 16 000 mehega. Regionaalselt oleks omaette jäetud Kosovo ebastabiilsuse magnet ja allikas. Lahendus – liitumine EL-iga ja veel kaugemas tulevikus NATO-ga.
Serbia Venemaad ei huvita
Hoopis teised plaanid on Kosovoga Venemaal. Mis täpselt Kosovost saab, sellest pole Moskval sooja ega külma, nagu ka Serbiast. Kremlit huvitab enim pretsedent.
Reedel Brüsselis NATO välisministritega kohtudes ütles Sergei Lavrov huvitava lause. “Pretsedent tuleb mitte seetõttu, et meie nii ütleme või meie lääne partnerid väidavad, et seda ei tule. Pretsedent luuakse sellega, et ta leiab aset.” Siin on öeldud kõik oluline – mida tahab Venemaa, mida lääs; see, et tahtmised on omavahel binaarses vastuolus; ning seegi, mis nüüd toimuma hakkab.
Vormiliselt on Kreml kaitsnud rahvusvahelist õigust, keeldudes ÜRO julgeolekunõukogus sanktsioneerimast suveräänselt riigilt osa territooriumi äravõt-mist ilma tema nõusolekuta. Kuid Moskvas saadakse väga hästi aru, et pärast 1999. aastal Slobodan Milosevici poolt toime pandud etnilise puhastuse katset Kosovos pidid riigi ja provintsi teed lahku minema.
Kosovole oli vastuvõtmatu kõik peale iseseisvuse ning läbirääkimistega venitamine oleks vaid suurendanud ebastabiilsuse ohtu kogu regioonis.
Mingeid elulisi huve Moskval Balkani poolsaarel praegu ei ole. Küll on tal ridamisi potentsiaalseid sõltlasriigikandidaate, kelle riikluse ainus mõte on Kremli mõjusfääri laiendamine. Kosovost saab esimene doominokivi Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria jaoks, kuid viimaste saatus kujuneb õnnetumaks – nad on vales mõjusfääris.
Blokeerides ÜRO julgeolekunõukogus Kosovo probleemi lahendamise, teeb Venemaa ajalugu. Ta teeb seda altkäe, viisil, millele keegi kusagil monumente ei püstita, aga mille eest üle-jäänud maailm maksab reaalset lõivu. 21. sajand võtab nüüd tuntava 19. sajandi maigu ning 20. sajandi teise poole universaalsed ideaalid saavad hoobi allapoole vööd.
