Kosovo: relvade jõul eostatud valeriik. Aga kes tegi? Miks?
Nüüd on muidugi raske öelda, kas kosovolased võlgnevad sõltumatuse eest tänu ehk millelegi nii triviaalsele kui ühele väikesele spermaplekile sinisel kleidikesel. Kuid kummalise kokkusattumusena hakkas USA tollane president Bill Clinton ähvardama Serbiat sõjaliste löökidega kohe pärast usaldushääletuse võitu kongressis. Isegi kui Monica Lewinskile uue riigi eostamise au ei kuulu, siis päris võimatu niisugune seos poleks – küünikud seostavad filmist “Saba liputab koera” pärit stsenaariumiga ka aasta varem aset leidnud Sudaani ja Afganistani vastaseid raketirünnakuid.
Vanemale põlvkonnale tuleb juhtunu ilmselt väga tuttavlik ette: ühe suveräänse riigi ebaseaduslik ja moraalses mõttes vähemalt küsitav tükeldamine, et üksnes rahuldada tugevama poole poliitilisi ambitsioone. Kas tundsite ära? Sama juhtus 1938. aastal Münchenis, kus Hitleri nõudmisel eraldati Tšehhoslovakkia küljest sudeedisakslastega asustatud alad. Noorem generatsioon näeb oma Münchenit nüüd, mil suurem osa lääneriike on tunnustanud ühe uue riigi iseseisvust.
Pooltõed ja ka otsesed valed
Kosovo kujutab endast moodustist, mis seni kehtinud rahvusvaheliste arusaamade järgi poleks kunagi pidanud sündima. Praegune Serbia territoriaalse terviklikkuse kallale minek sarnaneb lähiminevikust kõige enam Iraagi ründamisega.
1999. aasta pommikampaania, mis viis Jugoslaavia vägede taandumiseni provintsist, tugines samamoodi otsestele valedele ning pooltõdedele. Ja nii nagu Pärsia lahe ääres, pole vahepealsed “külmutatud konflikti” aastad näidanud pea mingit liikumist lääneriikide loodetava mitmerahvuselise riigi tekke poole.
Mis kõige tähtsam: ehkki NATO nõudis Belgradilt kompromissitult midagi nii vastuvõetamatut nagu kontrolli loovutamist oma territooriumi üle, poleks sõda ikkagi pruukinud puhkeda.
Endine USA õhuvägede Londoni-atašee Alan Parrington meenutab 2000. aastal ilmunud artiklis, kuidas kaks nädalat enne pommitamise algust tuli tema juurde Jugoslaavia armee esindaja ja kinnitas, et Slobodan Miloševic on valmis nõustuma NATO vägede Kosovosse saatmisega. Vastu tahtis ta, et Kosovo jääks ametlikult Belgradi alla ja Kosovo Vabastusarmee võitlejad paneksid relvad maha.
Ja alles mitu kuud hiljem, pärast tuhandeid hukkunuid, sadu tuhandeid kodudest välja aetud inimesi ning ökoloogilist katastroofi sai NATO tänu Venemaa vahendustegevusele täpselt selle, mida Belgrad lubas talle enne verevalamist. Nüüd on sõja alustajad saavutanud aga viimaks tulemuse, mis tagantjärele tundub olevat olnud eesmärk algusest saadik: Kosovo iseseisvumise, kuid mitte sõltumatu riigi, vaid lääneriikide (ametlikult EL) sisulise koloniaalvaldusena.
Kui NATO alustaski sõda humanitaarmissioonina, olid selle põhjused vägagi küsitavad ning tagajärg humanitaarkatastroof. Õhurünnakute puhkedes alustasid Jugoslaavia üksused tõepoolest etnilist puhastust. Aga praegu kujutab “vabastatud” Kosovo endast teistpidi puhastatud ala, kust sada kuni kakssada tuhat serblast, mustlast ja muude mittealbaania rahvuste esindajat on läinud tapmishirmus pakku võõrsile. Selle eest ei vastuta põrmugi “suur kuri” Miloševic ainuisikuliselt.
Aasta enne pommitamist hoogustus tuntavalt Kosovo Vabastusarmee (UCK) sissiliikumine. Jugoslaavia armee ning politseijõud vastasid albaanlaste küladele antavate löökidega, mis tõid kaasa arvukalt tsiivilohvreid. Ent 1998. aasta oktoobris nõustus Miloševic USA eriesindaja Richard Holbrooke’i vahendatud vaherahuga, lubades kärpida sõjaväe- ja politseiüksusi sõjaeelsele ehk sama aasta märtsi tasemele.
Serbia natsionalismi turjal ratsutavat (kuid tolleks ajaks kolme kaotatud sõja ja majandusraskuste tõttu väga ebapopulaarseks muutunud) Miloševici teab ajalugu mehena, kes sõlmis taktikalist edu toovaid kokkuleppeid sama kergesti, kui kiskus neid puruks. Seejuures kinnitas NATO sõjalise komitee juht kindral Klaus Naumann veel järgmisel aastal, et Miloševic täitis vähemalt seda vaherahulepet.
“Küsimus võis olla selles, kas seal oli kakssada või nelisada politseinikku rohkem või vähem,” ütles ta Briti alamkoja kaitsekomisjonile 2000. aasta juunis. “Aga see ei loe. Enam-vähem ta austas kokkulepitut.”
Kahtlane, aga oluline episood
Järgnes paratamatu. Kuna keegi ei üritanudki sundida relvi maha panema ka teist osapoolt UCK-d, täitsid tühiku albaanlastest võitlejad. Kindral Naumann kinnitas samuti, et vastasseisule valasid õli tulle eeskätt just albaanlased.
Sama ilmneb Suurbritannia tollase kaitseministri George Robertsoni poolt päev enne NATO pommilennukite saatmist parlamendile antud tunnistusest: “Kuni Racakini oli UCK vastutav rohkemate tapmiste eest kui Jugoslaavia võimud.”
Racakist sai aga sümbol, mis aitas veenda avalikkust pommikampaania vajalikkuses. Pärast 15.–16. jaanuarini peetud tulevahetust leiti sealt 45 arvatava tsiviilisiku surnukehad. OSCE missiooni ameeriklasest juht William Walker süüdistas Jugoslaaviat nende külmaverelises mõrvamises. Rahvusvaheline endise Jugoslaavia sõjakuritegude tribunal esitas Belgradi juhtkonnale süüdistuse. See jäi aga ka ainsaks enne sõda esitatud ametlikuks etteheiteks sõjakuritegude kohta.
Racaki episoodis on palju vasturääkivusi. Tollane Prantsuse ajaleht Le Figaro kirjutab agentuuri AP videolindile tuginedes, kuidas tegelikult ründasid jugoslaavlased rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul tühja asulat ning pärast said seda külastada ka ajakirjanikud. Laibad leiti alles siis, kui küla olid tagasi võtnud UCK võitlejad. Siiani puudub üksmeelne seisukoht, kas tegemist oli tsiviilisikutega ning kuidas nad sinna sattusid.
NATO-t aga veenis see episood oma võimsa sõjamasinaga UCK selja taha astuma. Vastuseks kaks kuud pärast Racakit alustatud pommirünnakutele andis Miloševic oma armeele voli Kosovo “puhastamiseks”. Hiljem tõid provintsi eraldumise pooldajad just selle ilmse sõjakuriteo iseseisvumise põhjenduseks.
Tagantjärele on esile kerkinud spekulatsioone, miks ikkagi otsustas lääs sekkuda olukorras, mida mõni aasta varem Bosnias oleks peetud toimivaks vaherahuks. Tuntud ajaloolane Misha Glenny väidab oma hiljutises raamatus, et ameeriklastel sai pärast Bosnia sõda lihtsalt villand eurooplaste suutmatusest omaenda koduaias korda hoida ning nad otsustasid mängida head politseinikku. Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised Lääne-Euroopa riigid olid ameeriklaste uue rolliga suures osas nõus.
Teised tõstavad esile rohkem konspiratsiooniteooriate valdkonda kuuluvaid seletusi – alates president Clintoni soovist kustutada avalikust arutelust tema seksiskandaal Lewinskiga kuni Euroopa Liidu sihiliku lõhestamise ja nõrgendamiseni. Ja muidugi tahtsid nad lahti saada Miloševicist kui korduvalt sõdu vallandanud agressiivsest juhist.
Clintonist Bushini
Samasuguseid motiive võib leida ka praegu. Üks serblasest (ja seetõttu mitte ehk objektiivne) kommentaator usub, et Kosovole taheti anda niiviisi kiirustades iseseisvus seetõttu, et George W. Bush ihkab kirjutada enda arvele vähemalt üht edukalt lahendatud konflikti.
Ajalugu ajalooks – Balkan toodab seda populaarse ütluse järgi niigi rohkem, kui suudab ära seedida. Praegu seisame silmitsi “pooletoobise” riigiga, mida rahvusvaheline üldsus peab nõu, jõu ning suurte rahasummadega ülal pidama veel ilmselt aastakümneid.
EL-i suurriikide ja USA väitel tuleb leppida paratamatusega: nende kirjelduse järgi kujutab Kosovo endast unikaalset juhtumit, mis ei laiene teistele konfliktidele ega anna kellelegi teisele õigust iseseisvuda. Erakordseks tegevat selle just Miloševici äärmine julmus.
Paljud võivad niisuguse loogikaga nõustuda. Kuid raske on veenda osseete, abhaase, Karabahhi armeenlasi või Transnistria venelasi, et nende staatus on teistsugune. Rääkimata serblastest sealsamas Kosovos, Bosnia Serbia vabariigis või enam kui sajast tuhandest etniliselt puhtaks tehtud Horvaatia Krajina põgenikust. Ja muidugi oleks naiivne loota, nagu ei ärgitaks Kosovo pretsedent albaanlasi tegutsema ka Makedoonias ning teistel Serbia ja Montenegro aladel, kus nad on enamuses.
Miloševic võis olla lääne metafoore kasutades koletis. Nüüdseks oleme aga ka meie neelanud alla tema ettekujutuse jõuga saavutatud etniliselt puhastest riikidest. Uue maailmakorra autor Miloševic võib hauatagusest kuningriigist vaid parastavalt muheleda.
Genotsiid sulas koos sõjaga
•• 1999. aastal teadis maailm, miks NATO Jugoslaaviat pommitab: et peatada genotsiid albaanlaste kallal.
•• Ent siia on hilisem aeg teinud ootamatuid korrektiive: kui sõja ajal rääkis NATO pressiesindaja Jamie Shea silma pilgutamata sajast tuhandest (!) tapetud albaanlasest, siis hiljem pidi NATO tollane ülemjuhataja Wesley Clark tunnistama, et ohvreid võis olla vaid 11 000.
•• Ja seegi tundub olevat ülepingutatud: praeguseks on leitud massihaudadest umbes 2800 surnukeha. Punase Risti andmeil on veel üle 2000 inimese kadunud, aga laipade ning kadunute hulgast leiab nii albaanlasi kui ka serblasi.
•• NATO-t sõjapidamistavade rikkumises süüdistav inimõigus-organisatsioon Human Rights Watch loeb samas kokku vähemalt 500 alliansi tsiviilisikust pommitamisohvrit.
Mitmerahvuseline paradiis paberil
•• Iseseisvuse pooldajad, nagu Kosovo põhiseaduse tegemisel kaasa löönud Liia Hänni, tõstavad esile kaks põhjust, miks provints pidi saama sõltumatuse.
•• Esiteks: 90 protsenti Kosovo rahvastikust moodustavad albaanlased poleks mingil tingimusel enam nõus minema Belgradi alluvusse. Teiseks: Jugoslaavia ekspresidendi Slobodan Miloševici poolt albaanlaste peal katsetatud etniline puhastus, millele nemad saavad omalt poolt vastata inimõigusi austava demokraatia ülesehitamisega.
•• Hänni kinnitusel olid albaanlased valmis sisuliselt ükskõik millisteks järeleandmisteks, et ainult saada iseseisvust. Lääneriigid neid alt ei vedanud. Oma riigi loomisel polnud küsimus kunagi selles, kas, vaid üksnes millal. Teati, et lääs seisab nende taga.
•• Vastne riigilapsuke näeb sünnitusel ettekirjutatud reeglite järgi välja päris kaunikene. Kosovo peab seisma hea vähemusrahvuste õiguste eest ulatuses, mida võib pidada piirkondlikke tavasid arvestades seninägematuks. Serblastele ning teistele vähemustele on tagatud parlamendis ebaproportsionaalselt suur esindatus ning mõistagi õigus pöörduda tagasi oma kodudesse. Kõige selle sujuvat toimimist tagab EL-i missioon.
•• Ainult et paberil on suurem osa säärasest “paradiisist” eksisteerinud varemgi. Reaalselt tunnevad end Kosovos enam-vähem turvaliselt vaid need serblased, kes elavad emamaa piiri ääres Mitrovicas ning selle ümbruses. Igaüks, kes on käinud Kosovos, suudab ainult imetleda neid, kes on jäänud elama paari üksikusse pealinna Priština majja ning liiguvad ringi üksnes NATO rahuvalvajate kaitse all. Serblaste kloostrid ning isegi 1389. aasta Kosovo Polje lahinguvälja tähistav torn meenutavad aga kultuurimälestiste asemel rünnakut ootavaid tugipunkte.
