Kremli ajalooõpik kiidab Stalinit võimsa riigi looja ja piiride laiendajana, kuid unustab Gulagi
Venemaa avalikkuses palju vaidlusi tekitanud raamatu üldist tooni iseloomustades võib öelda, et kui Jossif Stalin tegi NSV Liidust Suure Isamaasõja võitmise järel tohutute ohvrite hinnaga teise juhtriigi USA kõrval ja Leonid BreÏnevi ajal 1970. aastate keskel saavutas NSV Liit oma suurima vägevuse, siis Mihhail Gorbatšov hävitas kõik selle hiilguse oma kiirustavate reformidega viie aastaga. Nüüd aga on president Vladimir Putin asunud taastama maailmas seda Venemaa rolli, mis talle kuulub.
Kas juhuslikult või mitte, aga punaste kaantega “Venemaa uusim ajalugu 1945–2006. Raamat õpetajatele” võrdleb maailmas levinud ajalookäsitluses Saksamaa diktaatori Adolf Hitleriga võrdväärse türannina võetavat Jossif Stalinit hoopiski teise tuntud Saksa riigimehe – kantsler Otto von Bismarckiga.
“Nagu kantsler Bismarck ühendas “raua ja verega” Saksa maa ja rahva üheks riigiks 19. sajandil, niisamuti karmilt ja halastamatult tugevdas Nõukogude riiki ka Stalin,” kirjutatakse raamatus.
Stalini ajastut puudutava pea-tüki lõpus toovad autorid esile rohkem positiivseid saavutusi kui negatiivset. Teda nimetatakse NSV Liidu kõige edukamaks juhiks. Stalini peamiseks teeneks loetakse NSV Liidu piiride laiendamist ning rõhutatakse, et riik saavutas endise Vene impeeriumi mõõtmed ning kohati isegi ületas neid. Stalini saavutusi maade hõivamisel võrreldakse Vene tsaaride Ivan Groznõi (kes on tuntud ka kui Ivan Julm – toim) ja Peeter I omadega. Võit Suures Isamaasõjas asetatakse alles teisele kohale.
Muudest Stalini tegudest tõstetakse raamatus esile teaduse arengut, tööpuuduse sisulist kaotamist ning majanduse industrialiseerimist ja kultuurirevolutsiooni, mille tulemusena “tekkis NSV Liidus maailma parim haridussüsteem”.
Eraldi on õppematerjalis ära toodud 2006. aasta veebruaris korraldatud küsitlus: “Kui vaadata laiemalt, siis millist rolli mängis Stalin Venemaa ajaloos – head või halba?” 47 protsenti venemaalastest arvas, et Stalin oli positiivne tegelane, 29 protsenti leidis, et negatiivne, ja 24 protsenti ei osanud vastata.
Raamatu autorid märgivad, et “Stalinil oli ka teine pool”. “Edu – ja sellele viitavad paljud tema vastased – saavutati elanikkonna karmi ekspluateerimise tulemusena.” Tunnistatakse, et riik elas üle mitmeid Stalini algatatud repressioone, samas ei tooda esile ühtegi arvu nende ulatuse kohta.
Vangilaagrid unustati
Stalini ajal loodud maailma suurimat vangilaagrite võrku Gulagi mainitakse õpikus vaid üks kord – alajaotuses, mis puudutab tööstuse taastamist pärast sõda.
“Teatud rolli mängis (tööstuse taastamisel – toim) ka vangide ja sõjavangide töö kasutamine. Kuid seda ei maksa üle tähtsustada – Gulagi maksimaalne vangide arv moodustas 2,6 miljonit (1950. aastal), kuid tööliste ja ametnike üldarv rahvamajanduses oli samal aastal 40,4 miljonit,” kirjutatakse õpikus.
Jäetakse mainimata, et Stalini ajal käis Gulagist läbi hinnanguliselt 18–20 miljonit inimest, samuti ei mainita, milliseid repressioone see endas kätkes.
Seejuures on huvitav, et vaieldamatu faktina tuuakse õpikus välja NSV Liidu kaotused Suures Isamaasõjas – 27 miljonit inimest. Samas on viimase paari aasta vältel mitmed Venemaa suuremad lehed avalikult kirjutanud, et see arv on ilmselt üle paisutatud ning tõenäoliselt olid kaotused väiksemad.
Viimati seadis selle arvu kahtluse alla ajaloolane Sergei Novikov augusti lõpus mõjukas nädalalehes Moskovskie Novosti, mille peatoimetajat Vitali Tretjakovi peetakse Kremlile väga lähedaseks isikuks. Novikovi väitel kandis sõja ajal kahtlemata kõi-ge suuremaid kaotusi armee ning kui Nõukogude kindral-staap arvutas oma hukkunute arvuks 11,9 miljonit, siis ei saa kogu rahva kaotused kuidagi olla kaks ja pool korda suuremad.
NSV Liidu viimase liidri Mihhail Gorbatšovi valitsusajast rääkides nimetab uus õpperaamat nelja sündmust – külma sõja lõppu, NSV Liidu ja Ida-Euroopa demokratiseerimist, üleminekut turumajandusele ning impeeriumi lagunemist.
Kuid autorid toovad kohe seejärel esile ühe “aga”, millele on korduvalt viidanud ka Venemaa praegune president Vladimir Putin. “Vaatamata sellele, et kõik need muutused olid hiiglaslikud /---/, on Venemaal vähe neid, keda rõõmustaks NSV Liidu lagunemine, mis muutis Kiievi ja Tallinna välisriikide pealinnadeks.”
Perestroika kohta ütlevad ajalooõpiku autorid, et see ei olnud ilmselgelt möödapääsmatu areng. Märgitakse, et Nõukogude võim oli Gorbatšovi tuleku ajal sada protsenti kindlustatud välis-ohu ja ka revolutsiooni eest kodumaal.
“Gorbatšovi-tüüpi reformaatori ilmumine just sel ajal ei olnud parim arenguvariant,” kirjutatakse raamatus. “Oluliselt parem oleks olnud, kui selline inimese oleks võimule tulnud varem, 1960. aastatel, kui usk Nõu-kogude korra uuendamisse ning Stalini jäetud süsteemi parandamisse oli tõeliselt massiline.”
NSV Liidu lagunemine oli autorite meelest hea näide sellest, kuidas ei ole võimalik “reaalset sotsialismi” demokratiseerida. Vastupidisest arengust tuuakse näiteks Hiina, mis kompartei juhtimisel on läinud edukalt üle plaanimajanduselt turumajandusele.
Gorbatšovi kritiseerimise taustal väidetakse ka, et NSV Liit (tegelikult kasutavad õpiku autorid sõna “meie”) ei kaotanud külma sõda. Gorbatšovi-käsitluse lõpetuseks tuuakse avalikkuse hinnangud tema poliitikale 2004. aastast.
Küsimusele “Läänes peavad paljud Gorbat‰ovi 20. sajandi üheks väljapaistvamaks poliitikuks. Kas teie jagate seda arvamust või mitte?” vastas jaatavalt 24 protsenti ning eitavalt 63 protsenti uuringus osalenutest. Ülejäänud 13 protsenti ei osanud seisukohta võtta.
Teisele küsimusele “Kas Gorbat‰ov üldiselt võttes tõi meie rahvale rohkem head või halba?” vastas 53 protsenti, et rohkem tõi halba, head nägi 11 protsenti ning 21 protsenti arvas, et ta tõi nii head kui ka halba.
Hruštšov, BreÏnev, Jeltsin ja Putin
•• Teistest NSV Liidu liidritest kujutatakse Stalini järglast Nikita Hruštšovi (1953–1964) suhteliselt negatiivse tegelasena, sest kuigi ta avalikustas Stalini-aja hirmuteod ja kritiseeris isikukultust, oli ta ise “küünarnukkideni verega koos”.
•• Suhteliselt positiivses võtmes kirjutatakse Kremli soovitatavas ajalooõpikus Leonid BreÏnevi ja tema järglaste ajajärgust (1964–1985). Brežnevi suurima saavutusena märgitakse, et 1975. aastal Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) tippkohtumiseks oli NSV Liidu võimsus ja mõju maailmas tõusnud enneolematule tasemele, kuid sealt algas langus.
•• Allakäigu põhjuseks nimetab raamat BreÏnevi nn kaadristabiilsuse poliitikat, mis viiski NSV Liidu kõigile tuntud stagnatsioonini, sest olles mugav poliitilise nomenklatuuri jaoks, tähendas see ühiskonna äralõikamist moderniseerimisest.
•• Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini ametiajast (1991–1999) antakse suhteliselt neutraalne ülevaade, mis on seletatav Putini ja Kremli üldise erapooletu hoiakuga tema suhtes – just Jeltsin tõstis Putini 1999. aasta viimasel päeval Venemaa riigipeaks.
•• Ajalooõpiku lõpetabki eraldi peatükk Vladimir Putini ameti-ajast pealkirjaga “Suveräänne demokraatia”. Kuna raamatu on kirjutanud Kremlile lähedal seisvad politoloogid ja ajaloolased, siis on selle peatükki sisu selgelt kiitev.
