Kuhu on kadunud Hillary Clinton?
Pealkirjas kõlav küsimus pole küll hetkel päris aus, sest Hillary Clinton on parajasti pildil küll – visiidil Indias. Kuid laiemas plaanis on USA poliitika vaatlejatel tekkinud just selline küsimus, kusjuures asjaolu, et ta möödunud kuul kukkudes küünarnukki vigastas, pikemat ravi vajas ja mõne visiidi tühistama pidi, üheseks vastuseks ei sobi.
Milles on siis asi? Viimasel ajal on aina enam ilmunud meediasse spekulatsioone, et president Barack Obama olevat surunud oma mulluse rivaali tagaplaanile ja isegi Clintonid tasalülitanud. Jah, mitte ainult välisministri, vaid ka tolle tarmuka abikaasa, sest ekspresident Clinton ei saa välisminister Clintoni ajal päris vabalt mööda maailma rännata ja mis tahes teemadel kõnet pidada. Peale selle on kõlanud arvamusi, et kõrvale ei olevat tõrjutud mitte üksnes välisminister, vaid ka tema ametkond – välispoliitiline mõjuvõim olevat kaldunud riikliku julgeoleku nõukogule.
Eelmisel neljapäeval pidi riigi esidiplomaat selliseid väiteid avalikult eitama. „Ma olen tõesti tööle keskendunud. Murdsin ju küünarnuki, mitte hääletoru. Olen sügavalt seotud meie välispoliitika kujundamise ja elluviimisega,” ütles ta Reutersi teatel reporteritele.
Päev varem oli ta pidanud prestiižikas välissuhete nõukogus kõne, mida tema ministeerium oli suureks reklaaminud. Kuid Clinton ei hajutanud sellega kahtlusi, et tema mõjuvõim hajub. Veelgi enam, viidati hoopis sellele, et Clintoni tasalülitamisega tegeldavat sihikindlalt.
Kes ees, see mees
Nimelt võis üsna kindlalt arvata, et kõnega võidab ta palju otse-eetriaega ja kujuneb n-ö päeva staariks. Kuid kummalisel kombel pandi äkitselt president Barack Obama päevakorda täpselt samal ajal Valge Maja roosiaias tervishoiuteemadel esinemine, nii et kui Clinton kõnet pidama hakkas, lülitusid uudistekanalid hoopis presidendi etteastele.
Mõnegi vaatleja meelest ei saanud selline varjutamine olla juhuslik.
Meenutada võiks sedagi, et just tervishoid oli valdkond, millega Hillary Clinton üritas oma mehe esimestel presidendiaastatel jõuliselt tegeleda, kuid läbi põrus. Nii et väike vihje Valge Maja niiditõmbajatelt? Üks mõjukaid kommentaatoreid, netiväljaande The Daily Beast autor Tina Brown nimetas Clintonit „nähtamatuks välisministeeriumi naiseks” ja märkis: „Barack Obamal on aeg lasta Hillary Clintonil burka seljast võtta.”
Washington Posti tuntud kolumnisti Jim Hoaglandi meelest kujundavad Obama välispoliitikat tema tippnõuandjad, mitte välisminister Clinton. Hoagland tõi näiteks Obama otsuse saata Süüriasse saadik: see olevat üllatanud Clintoni välisministeeriumi ajal, mil nad püüdsid Damaskuselt enne saadiku saatmist mõnda järeleandmist välja pressida. Välisministeeriumi ja Valge Maja juures tegutseva riikliku julgeoleku nõukogu rivaalitsemises pole midagi uut – meenutada võiks näiteks Colin Powelli ja Condolleezza Rice’i.
Kui mitte lausa Clintoni rolli vähendamises, siis tema tagaplaanile jäämises on suur osa ka pretsedenditult arvukail erisaadikuil. Näiteks on Valge Maja nimetanud Lähis-Itta erisaadikuks George Michelli ja Afganistani-Pakistani Richard Holbrooke’i. Üha suurema diplomaatilise rolli saab isegi asepresident Joe Biden, kes käis kuu algul Iraagis ning sel nädalal Ukrainas ja Gruusias.
Ent endine esileedi ja New Yorgi senaator pole ju ometi suures poliitilises mängus uustulnuk ega võhik.
Powelli hoiatav eeskuju
•• George Bushi esimesel ametiajal oli välisministriks Colin Powell ja riikliku julgeoleku nõunikuks Condoleezza Rice. Asjatundjate meelest muutus Powell aina tähtsusetumaks, sest maailm mõistis, et Valges Majas teda ei kuulata.
•• Bushi teisel ametiajal sai välisministriks Rice, kes paistis rohkem silma ja keda presidendi kõrv kuulis. Kuid Rice’i silmapaistvus võis olla tingitud sellestki, et Bush ei suhtunud oma ametiaja loojangul välismaailma just entusiastlikult.
•• Sellegipoolest on Powelli vähetähtsaks muutumine Clintonile hoiatav eeskuju. Kui ta tunnebki frustratsiooni, on ta seda seni hoidnud koduseinte vahele ning käitub raudse distsipliiniga kui tubli meeskonnamängija, kirjutas Tina Brown.
