On täiesti võimalik, et kokku ei lepita üldse milleski. Eesti rahanduse ja eelarve jaoks tähendaks see sõna otseses mõttes katastroofi.

Ülemkogu põhimõtteline vaidlus hakkab esimeses järjekorras käima selle üle, kui suur summa peaks olema EL-il võimalik tuleval seitsmel aastal kulutada. Ettepanekud ja arusaamad sellest erinevad päris suuresti (vt graafik). Tänaseks on selge, et Euroopa Komisjoni eelmisel aastal tehtud ettepanek oma eelarvekulusid piiravate liikmesriikide seas kaubaks ei lähe. Kärpeid tuleb teha ka EL-i eelarveraamistikus.

Britid tõmbavad pidurit

Kuid nende suurus pole veel kaugeltki teada. Praeguse eesistuja Küprose ettepanek – vähendada kulusid seitsme aasta peale u 50 mld eurot võrreldes komisjoni ettepanekuga – oli juba sündides surnud. Ülemkogu juhtiva Herman Van Rompuy eelmise nädala kava, mis näeb ette 75–80 mld euro eest kärpeid, läheb kaugemale, kuid mitte nii kaugele, kui sooviksid paljud eelarvesse põhipanustajad ehk netomaksjad.

Netomaksjate kärpesoov jääb 100–130 miljardi euro vahele, sealhulgas on ka Euroopa rahakotiraudu hoidva Saksamaa soov. Kuid isegi ettepanek, mis sellise kärpega välja tuleks, ei pälviks arvatavasti riigijuhtide heakskiitu.

Põhjus on selles, et Suur­britannia parlament on andnud peaminister David Cameronile põhimõttelise suunise, et ta ei tohi hääletada ühegi eelarve­variandi poolt, mis oleks suurem kui 886 mld eurot seitsme aasta peale.
Kuna arusaamad erinevad nii suurel määral, kavatseb Van Rompuy enne ülemkogu õhtuse ametliku koosoleku algust pidada kõigi liikmesriikide juhtidega eraldi kahepoolsed kohtumised. Selle tulemusena võib ta veel viimasel hetkel teha uue pakkumise, kuid juba ette on välistatud, et see vastaks Cameroni hiiglasuurele kärpesoovile.

Kui Cameron, nagu üldiselt eeldatakse, selle peale oma veto käiku laseb, on juba enne kohtumise algust selge, et seitsmeaastast kokkulepet ei sünni.
Igasuguse kokkuleppe läbikukkumine ülemkogul ei tähendaks, et EL jääks hoopis eelarveta. Halvima variandi korral rakenduks 2014. aastast skeem, et EL-i eelarvet hakataks määrama ühe aasta kaupa vastavalt praegu kehtivatele reeglitele ja maksimaalsetele kulusummadele. Vanadele ja rikkamatele EL-i liikmetele see eriti midagi ei tähendaks, sest nende jaoks peamine ühiseelarvega seotud valdkond ehk põllumajandustoetused makstaks välja samuti nagu praegu.

Eesti saaks hoobi

Kuid uute riikide jaoks, kes saavad EL-i eelarvest oma majanduse ja riigi arendamiseks ühtekuuluvusfondi lisatoetusi, võib asi hapuks minna. Eestis koguni väga.

Eesti riigieelarvest moodustavad välistoetused napilt alla 20 protsendi. Seejuures tehakse ligi pool riigi tehtavatest investeeringutest (uusehitused, renoveerimised, teed, transport) tänu EL-i struktuurifondide rahale (vt graafik). Suures plaanis loodab Eesti ka tuleval eelarveperioodil sama palju toetust saada.

Juhul kui uut seitsmeaastast eelarveraamistikku kokku ei lepita ja hakatakse üheaastaseid eelarveid tegema, kukuks sisuliselt kogu struktuurivahendite raha Eesti eelarvest ära – tegemata jääksid pooled investeeringud, kui valitsus ei leiaks selle asemele uusi sisemaiseid tulusid. Põhjus on väga lihtne: valdav enamik euroraha abiga tehtavaid projekte on mitmeaastased ja nõuavad aega planeerimiseks, hangeteks, elluviimiseks. Üheaastaste EL-i eelarvete rakendumise korral saaks ellu viia vaid ühe aastaga tehtavaid asju.

Eesti eelarvesse jääksid EL-i rahana järele peamiselt vaid põllumajanduse otsetoetused – ja needki praegusel tasemel ehk mitte sammugi lähemal EL-i keskmisele. Peaminister Andrus Ansip peab kõik mängu panema, et mitte päris tühjade kätega tagasi tulla.



MIDA MEIE SOOVIME?

Eesti, Läti ja Leedu taotlevad peamiselt kolme asja.
Ühtekuuluvusfondid: Balti riigid tahavad, et neile ei kehtestataks struktuurivahendite kasutamise jaoks liiga karmi ülempiiri. Nimelt kehtestatakse ergutavaid rahasüste saavatele riikidele piir, kui suure protsendi jagu SKT-st võidakse neile toetust eraldada. Kuivõrd ülempiiri aluseks on tõenäoliselt kriisiaastad 2008–2009, siis võiks n-ö ühe puuga löömine Balti riike ülearu karistada.

Euroopa Ühendamise Rahastu: Balti riikidele teeb muret eelkõige see, et rahastu kärpimine ei muudaks võimatuks loodetava Euroopasse viiva raudteeühenduse ehk Rail Balticu ehituse alustamist.

Põllumajanduse otsetoetused: kõik kolm riiki soovivad, et siinsed põllumehed saaksid uues eelarvekavas õiglasemad ja Euroopa keskmisele lähenevad otsetoetused.



ALTERNATIIV

Kõik teised versus britid

Kuna võimalus, et Briti peaminister David Cameron laseb tulevase seitsmeaastase eelarve arutelul oma veto käiku, on suur, siis arutatakse Brüsselis aina rohkem seda, kuidas Ühendkuningriigist mööda minna.

Üht võimalust nähakse variandis, et loobutaks seitsmeaastast eelarvekava ametlikult kokku leppimast ja selle asemel sõlmitaks ülejäänud riikide vahel nn poliitiline kokkulepe. See tähendab, et õigusakti eelarve kohta pole, kuid on näiteks 26 liikmesriigi ühine arusaam tulevasest eelarveraamistikust, mille põhjal saaks teha üheaastaseid EL-i eelarveid, ilma et need mõttetuks muutuksid.

Siingi on omajagu küsimusi, sest ega ülejäänud 26 liikmesriiki pole eelarve üldise suuruse ega sisu kohta kaugeltki ühel arvamusel. Ja erinevalt konkreetselt õiguslikult siduvast seitsmeaastasest kavast jääks nn poliitiline kokkulepe muutuvate huvide ja seisukohtade tõmbetuultele avatuks.