Kuidas nad küll hakkama saavad? Sest teisiti käituda on fukinshin
Toitu ja vett napib. Elektrit tsunamipiirkonnas peaaegu polegi. Paljud ellujäänud ei tea ikka veel, mis on saanud nende lähedastest. Tuumareaktorites käivad plahvatused, radiatsioonitase on tõusnud ja kiirgusoht püsib. Kuid erinevalt nii paljudest katastroofidest, mille järel on maailm näinud rüüstamisi, mässamist, meeleheite ja viha väljaelamist, on sedapuhku Jaapanis näha vaikset leinamist ja kannatlikku ootamist – nii lühemas plaanis järjekorras seismist, et saada kätte paar pudelit vett, kui ka pikemas perspektiivis, et küllap ikka millalgi kõik korda saab. Loomulikult on selles tõdemuses tubli annus üldistust, nagu ka selgituses, et kollektivistliku kultuuriga Jaapanis on suur respekt kogukonna, rühma harmoonia ja kokkukuuluvuse vastu. Aga siiski, nagu raporteerivad välismaiste meediakanalite korrespondendid, on katastroofist hoolimata ühiskondlikud tavad, käitumisnormid tugevalt paigas. „See on üllatav vaid siis, kui te pole kunagi siin elanud ega kogenud, kuidas Jaapani ühiskond toimib.
Olles elanud Jaapanis kolm aastat, oleksin ma üllatunud, kui selle maa rahvas oleks teistmoodi käitunud,” ütleb CNN-i Tokyo-korrespondent, aasia päritolu ameeriklanna Kyung Lah. Ta kirjeldab oma silmaga nähtud olukorda tsunamialal Sendais ja tõdeb, et ühiskondlikke tavasid hiidlaine lõhkuda ei suutnud. Purustamata jäänud poodides võtavad ellujäänud end pikkadesse korralikesse järjekordadesse ja ootavad kas või tunde, kuni oma ratsiooni kätte saavad. Keegi ei organiseeri neid sabasid peale nende endi, kes end ritta sätivad. Ost on piiratud kümne asjaga inimese kohta, olgu siis tegemist toidupoolise või joogiga. Keegi ei kurda, keegi ei püüa petta. „Keegi ei tohikski kurta, nagu ütles Mitsugu Miyagi, seistes poesabas sülelapse, kuueaastase lapse ja naise Makiga,” toob Lah näite. „Kui ma temalt küsisin, mis juhtub siis, kui linnas pudelivesi otsa saab, vastas Maki lihtsalt: „Aga mis me teha saame?”” Veel üks näide. Sendai hotelli kaks kokka, ametialale kohased peakatted korralikult peas, veavad hotelli restoranist välja suure supipoti ja kutsuvad kõiki möödujaid sööma. Paljudele on see esimene soe suutäis tsunamist saadik.
Kuid on märkimisväärne, et supisappa astunud inimesed võtavad oma taldrikutäie, söövad ära ega lähe uuele ringile. See oleks ju teiste suhtes ebaõiglane! „Isegi vastsete tsunamist kodututeks jäänute seas valitseb viisakus ja kogukondlikkus, mis välismaistel pealtnägijatel suu ammuli võtab,” jätkab Lah. „Shichigo algkool Sendais on nüüd koduks sadadele tsunamiohvritele. Kolmanda korruse klassiruumis on perekonnad sättinud end ise korrapäraselt pappalustele ja tekkidele. Ükski perekond pole hõivanud suuremat pinda kui teised. Kingadega tekile minna ei tohi, sanitaarsetel põhjustel. Toitu jagatakse nii võrdselt kui võimalik ja pigem sööb või joob keegi vähem, et ikka igaühele toidupoolist jaguks.” Jaapani kultuuri õppinud ja 1987. aastast Jaapanis elanud ülikooliõppejõu Jeffrey Kingstoni meelest on jaapanlaste käitumine tähelepanuväärne, aga mitte üllatav. „Varasest nooru-sest peale sotsialiseeritakse jaapanlasi asetama grupi huvid indiviidi omadest kõrgemale. Paljud kritiseerivad neid aupakliku suhtumise pärast võimudesse ja ohtratesse reeglitesse, allaheitlikkuse pärast. Kuid see on just see sotsiaalse kokkukuuluvuse kudum, mis Jaapanit koos hoiab,” selgitab Kingston.
Nael tuleb sisse tagasi lüüa
Ehk nagu õpetatakse koolilastele Jaapanis – põrandalauast välja ulatuv nael tuleb sisse tagasi lüüa. Tõlgendus: sa ei taha teiste seast esile kerkida ei äpardumise ega ka suure eduga, sa ei taha näidata välja oma emotsioone ebaväärikal moel, vaid sa tahad olla nagu teised. Kanadalane John Hanlon, kes töötab Jaapani rahvusringhäälingus NHK, nimetabki grupimentaliteeti Jaapani elus domineerivaks. Ta toob näite oma-enda perest. Nimelt on tal jaapanlannast naine, kelle jaoks on viimastel päevadel üheks olulisemaks küsimuseks see, mida inimesed neist mõtlevad, kui nad põgenevad. Tema peres väljendubki kahetine mentaliteet: välismaalased kalduvad pigem põgenema, kogukonnakesksemad jaapanlased aga jääma. Hanloni sünnimaa telekanali CBC reporter Amber Hilde-brandt – kes on samuti aastaid Jaapanis elanud ja naasis nüüd katastroofi kajastama – meenutab, et kui tulid teated tuumareaktorite radiatsioonilekete kohta, soovitas valitsus alguses lähemal elavatel inimestel aknad-uksed kinni panna ja majja jääda.
„Läänes oleksid sellised instruktsioonid ilmselt jaburana tundunud,” arvab Hildebrandt ja toob näite Natsuno Shinagawast, kes püüdis tulutult ärgitada oma vanemaid lahkuma tuumaõnnetuspaiga lähedal asuvast prefektuurist. „Mu isa saab aru, et olukord on üsna ohtlik,” ütleb Shinagawa radiatsiooniohtu silmas pidades. „Kuid ta ütleb, et ta ei saa ju sinna midagi parata, nii et las jääb nii.” Neiu sõnul ei lahkuks tema õpetajatest vanemad niikuinii mingil juhul ilma ülemustelt luba saamata. Shinagawa jutust ilmneb küll asjaolu, et noorema põlvkonna mentaliteet on juba mõnevõrra muutunud. Kuid üldiselt on märksõnaks ikkagi fukinshin, mis mõnevõrra tõlkes kaduma läinult tähendab ebaväärikust, sobimatust. Sellest rääkis ka ajakirja Time kirjasaatja Kumiko Makihara, kes on pool oma elust välismaal elanud ja sisuliselt tunnistab, et on kaotanud osa jaapanlikust mentaliteedist. Ta arvab, et see omamoodi ekstreemne respekt teiste vastu ongi hoidnud maad neil rasketel aegadel rahulikuna. „Lähim asi korratule käitumisele, mida ma näinud olen, oli see, kui üks meesterahvas trügis end vahele pikas rongile pääsu ootajate sabas. Loomulikult olid kõik ümberringi liiga viisakad, et protestima hakata.”
Mis toimub reaktorites ja millised võivad olla riskid
3. reaktor
•• Eile pumbati paakautodest ja heideti kopteritelt vett reaktorisse, mille jahutamist peavad võimud endiselt kõige tähtsamaks, sest tuumakütuseks on seal plutoonium. Seda hinnatakse ohtlikumaks kui uraani. •• Jaapani tuumaagentuur teatas eile, et reaktorist tulev valge aur võib olla pärit kasutatud tuumakütuse paagist, mis tähendab radiatsiooni, ja et rõhk reaktoris on hakanud taas kasvama. Radiatsioon selle reaktori juures on kõige kõrgem Fukushima Daiichi tuumajaamas, teatas selle käitusfirma TEPCO. •• Suurimaks mureks on õhku paiskuv ilmsesti radioaktiivne aur, mille päritolu pole pealegi selge. Radiatsioonileket vältivast kahest kaitsekihist üks võib olla katki.
4. reaktor
•• USA tuumaenergia komisjoni väitel ei ole kasutatud kütuse paagis enam vett ja radiatsioonitase on eriti kõrge, kuid TEPCO teatas eile, et kolmapäeval oli siiski vesi sees. See reaktor maavärina ja tsunami eel ei töötanud.
2. reaktor
•• Jaapani tuumaagentuur teatas eile, et TEPCO kavatseb vedada selleni kaabli, taastamaks jahutussüsteemi elektritoidet. Varem teatas TEPCO, et kütusevardad on kuivale jäänud ja kolmandiku osas kahjustunud, tuumaagentuuri teatel aga merevee pumpamine reaktorisse sujub. •• Kui kütusevardad on kuival, võivad nad hakata kuumenema ja sulama, suurendades radiatsioonileket. TEPCO kinnitas eile, et reaktorist tuleb valget auru, tuumaagentuuri teatel aga hakatakse reedel ka seda reaktorit peale 3. reaktori kopteritelt kastma.
1. reaktor
•• Jaapani tuumaagentuuri eilse info kohaselt on see üksus praegu suhteliselt stabiilses seisus ja TEPCO kavatseb ka selleni vedada elektrikaabli jahutussüsteemi käivitamiseks. Kyodo uudisteagentuuri varasema teate järgi on 70 protsenti kütusevarrastest kahjustunud. Tuumaagentuuri andmeil läheb merevee pumpamine reaktorisse sujuvalt.
5. ja 6. reaktor
•• Üks diiselgeneraator annab energiat mõlema reaktori jahutussüsteemile. Mõlemad olid maavärina ja tsunami eel suletud hoolduseks. TEPCO teatel toimib vee pumpamine reaktoritesse, küll aga on temperatuur kasutatud kütuse mahutites veidi tõusnud. Neid hinnatakse vähem riskantseks.
