Külmetajad ei huvitanud ägedas gaasisõjas kedagi

 (6)

Paljude ekspertide meelest polnud Vene-Ukraina gaasisõjas kummalgi riigil majanduslikke ees­märke, olid vaid riigijuhtide poliitilised ja omakasupüüdlikud.

 Peaministrid Putin ja Tõmošenko oleksid võinud esmaspäeval sõlmitud lepinguni jõuda juba detsembris. Venemaa ei võitnud võrreldes jaanuari alguses esitatud hinnanõudmistega Ukrainalt juurde sisuliselt midagi.

Gaas oli lihtsalt relv, millega Venemaa president Vladimir Putin soovis näidata koha kätte Ukraina presidendile Viktor Juštšenkole, keda ta vihkab. Vihkas juba 2005. aasta nn oranži revolutsiooni tõttu, aga veel rohkem pärast seda, kui selgus, et suvise Vene-Gruusia sõja ajal lasti Vene lennukeid alla Ukrainast ostetud õhutõrjesüsteemidega.

Raha aukudega tasku kaudu

Sõja järel ütles Putin ju avalikult, et ta ei andesta seda Juštšen­ko­le – just nimelt Juštšenkole, mitte Ukraina riigile. Gaasisõjaga tahtis Putin Juštšenkot alandada, mis tegelikult tal päris hästi välja ei tulnudki, sest vaid vähesed pidasid gaasitransiidi katkemises – mille tõttu kannatas rohkem või vähem kokku 18 Euroopa riiki – ainusüüdlaseks Ukrainat.

Teine Putini soov oli saada kontroll Ukraina gaasitorude üle, mis samuti esialgu ei õnnestunud. Analüütikud ei välista aga, et see võib juhtuda lähema paari aasta jooksul, arvestades Ukraina gaasimajanduse väga viletsat olukorda.

Samal teemal:

Kiievi poolt tüli lahendanud peaministril olid omad eesmärgid. Julia Tõmošenko on ärinaine, kes 1990-ndatel oli ise seotud Venemaalt gaasi importimisega ning tal on oma huvid seal siiani. Talle oli kõige olulisem, et Gaz­promi ja Ukraina riikliku gaasiettevõtte vahelt kaoks ära vahendaja Dmitri Firtaš, kes, tõsi küll, jagas firmat Gazpromiga. Gaasivahenduses liiguvad miljardid dollarid ning Firtaš (kellel muide on tugevad ärikontaktid Eesti Nitrofertiga) polnud „oma”.

Kuigi ametlikult pole nüüd Vene ja Ukraina riikliku gaasikompanii vahel vahendajaid, võib kindel olla, et gaasiraha hakkab jooksma ikkagi kellegi aukudega tasku kaudu. Venemaa ja Ukraina on selleks liiga korrumpeerunud riigid. Tulusaajad on Ukrainas nüüdsest lihtsalt uued inimesed.

Teine Tõmošenko soov kattus Putini omaga – teha ära Juštšenkole, tulevasele konkurendile umbes aasta pärast toimuvatel Ukraina presidendivalimistel.

Täites oma selgelt püstitatud eesmärke, jättis Euroopa Liidu suhtumine Putini ja Tõmošenko täiesti külmaks.

Poolenisti Eesti kirjanik Mihhail Veller kommenteeris kolmapäeval antud intervjuus raadiojaamale Ehho Moskvõ väga tabavalt Brüsseli avaldusi, et Euroopa Liit ei pea gaasisõja tõttu Venemaad ja Ukrainat enam energiavarustuses usaldusväärseteks partneriteks.

„Mul on väga hea meel, et nad pidasid varem Ukrainat ja Venemaad sellisteks (usaldus­väärseteks – J. P.),” ütles Veller. „Ikka on meeldiv teada, et sinust arvati hästi. Ma arvan, et võitsid kutid Gazpromist, nii Vene kui ka Ukraina omad. Kaotasid need, kes kogu selle aja külmetasid. Aga meile teiega on see täiesti ükskõik, sest meie käest nagunii keegi ei küsi.”

Euroopa Komisjoni president Barroso avastas, et Venemaa ja Ukrainaga on läbirääkimisi hullem pidada kui mõne Aafrika riigiga. Euroopas avas see 20-päevane gaasisõda väga paljudel silmi rohkem kui viiepäevane sõda Gruusias. Loodetavasti.

Nagu ütles üks mu hea tuttav Euroopa Liidu diplomaat Moskvas: „Võib muidugi öelda, et augustis oli Gruusia „ka süüdi” ja nüüd on Ukraina „ka süüdi”, aga seejuures on Venemaa kogu aeg jama üks osapool ja mida rohkem jamasid koguneb, seda kahtlasemaks muutub ka Venemaa roll. Kaua nad ikka väita saavad, et teised on pahad, aga nemad ise valged ja kohevad.”

Muide, Gazpromil on kodu- ja välismaiste pankade ees võlgu 40 miljardi dollari ulatuses. Otsest kahju sai firma gaasisõja tõttu hinnanguliselt 1,2–1,8 miljardit dollarit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare