Läti tragöödia: kadunud on 100 000 inimest ja eneseusk

 (899)

„Kriis, kriis,” kordavad kõik Läti tele- ja raadiokanalid ööpäevaringset mantrat nii läti kui ka vene keeles. Tuhanded inimesed otsivad raja tagant paremat elu.

„Igal aastal lahkub Lätist välismaale tööle kuni 16 000 inimest, enamik neist ei pöördu tagasi,” räägib sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna juht Imants Lipskis. „Oleme kaotanud 100 000 inimest.”

Minnakse Inglis- ja Iirimaale juhutöödele. „Algul arvavad paljud, et tulevad tagasi, aga isegi töö kaotamise korral on sealne sotsiaalabisüsteem meie omast parem, nii jäädaksegi,” jätkab Lipskis. Sügisvihm joonistab ta aknale depressiivseid mustreid.

Kolmandik Läti noori on mõelnud enesetapust. Kaitsepolitsei otsib pankade pankrotistumise kohta kuulujuttude levitajaid. Läti uus eelarve on ligi kahe protsendiga SKT-st miinuses. Riia kaalub kokkuhoiuks mõtet lülitada öösel välja tänavavalgustus. Swedbank koondab kümnendiku töötajaist…

Need uudisteread jooksevad silme eest läbi, kui kuulan Lipskise juttu. Mees on pisut väsinud, silmis puudub säde. Ta teab: suveks kaotab töö 5700 riigiametnikku ehk kümnendik neist. Ta ei tea, kas satub koondatavate hulka või mitte.

Pandimajad pakatavad

„Töötus võib jõuda kümne protsendini ehk 136 000 inimeseni. Ehitamine on peaaegu lakanud. Töö kaotavad noored, kes jätsid kooli pooleli, et ehitusele minna. Nad teenisid kaks korda enam kui kõrgharidusega spetsialistid, aga nüüd ei oska muud teha kui unistada välismaale minekust,” jätkab ametnik.

Samal teemal:

Pool kvartalit eemal väljub kasiinost nahkmantlis mees, heidab ebaleva pilgu, suundub oma Mercedese poole, mis on pargitud pool kvartalit kaugemale. Ei näe välja üleliia õnnelik. Teel autoni möödub kahest kasiinost ja viinapoest, mille aknal ilutseb kampaaniaplakat. See lubab iga ostetud viinapudeli eest punkte, mille eest saab nänni, näiteks alkomeetri. Tasuta alkomeetri saamiseks tuleb ära juua kaheksa liitrit viina.

Hilisõhtu Riia ühe peatänava Caka iela ligi paarikümnes kasiinos on igav ja sinist suitsu täis. „Kasiinode baaris võib suitsetada, sest see on mänguruumist uksega eraldatud,” kostab unelev baaridaam Irina. Pole probleem, et suitsuruumi uks on laudaväravana valla.

Poistekamp joob õlut. See on kümmekond krooni odavam kui baaris, makstes ühe lati ehk 22 krooni. „Aga vaat Inglismaal,” kostab jutukatke kõrvallauda. Mänguriteta mänguautomaadid teevad üksteisele silma.

Teel hotelli möödun kvartali jooksul viiest pandimajast, mis on ööpäev ringi lahti. Lätis ei hangita kiiret raha SMS-laenuga, vaid asju pantides.

„Selle eest saate kakskümmend latti, see on hea hind,” ütleb pandimaja perenaine Laima mu 3000-kroonist mobiili teadja pilguga vaadates. Kaks-kümmend latti on 444 krooni.

Sumomaadleja mõõtu Konstantin ütleb teises pandimajas, et ei ole aeg praegu hull sugugi. Tema taga ja kõrval on riiulid müüki pandud väljaostmata kaubaga: jalgratas, mobiilid, hõbelusikad, kalliskivid, maalid, vanaema vokk. Osa kaupa on trellitatud akna ees kastides, ei mahu vitriini. Kellele kitsas, kellele lahe aeg.

Hommikused uudised väidavad Riia tagahoovikasside näugumise taustal, et oluliselt on vähenenud nii autode, mobiiltelefonide kui ka riiete ostmine.

Unistus Soomest

Taksod Riia raudteejaama ees on kui väljanäitusel, plafoonid ummistamas silmapiiri. Kui nelja tunni jooksul klient leitakse, on hästi. „Tahaks Soome taksojuhiks minna, aga pean keelt õppima,” kostab Olegs. Ta naasis hiljuti Inglismaalt juhutöödelt, süüdi olnud rumeenlased. Nood löönud palgad alla.

„Ainukesed, keda veel usaldan, on Rootsi pangad. Neil ju sada aastat kogemust ja pankrotti pole läinud,” ütleb Zaira, kes müüb savist suveniire. Täpsemalt öeldes püüab müüa, sest huvi meenete vastu on minimaalne. „Kõik lähevad ju välismaale, kust siis ostjaidki võtta,” kostab Zaira.

Lillemüüja Vita külmetab sügisvihmas. Vähem ostetakse, nendib ta tuimalt. Naaber, vanamemm Skaidre lööb käega: pole hullu, rikkad jäävad rikkaks, vaesed lähevad vaesemaks, midagi ei muutu. Ja kui sünnipäev on käes või matused tulekul, siis lilli ostetakse ikka.

Riiast lahkujat saadab raadiouudis tohtrite murest – kui varem hoiti kokku vaid hambaravi arvelt, siis nüüdseks loobuvad inimesed ka hädatarvilikest ravimitest.

Hambutud naeratused

Loe veel

Cesise rajooni Priekuli väikelinn on kui uudise elav illustratsioon. Kolm esimest vastutulijat ei hiilga perfektse hambumusega. Mida kaugemale Riiast, seda vähem hambaid tuleb inimese kohta.

„Vitamiinide müük on pea-aegu lakanud. Hea, kui memmed jõuavad oma vererõhurohud ära osta,” kostab apteeker Inta, lisades, et rahvast jääb Priekulis vähemaks, iga noor püüab välismaale tööle minna.

Sama kinnitab pensionär Albina Gulbene linnas. „Inglismaale, Iirimaale, Taani – minnakse ükskõik kuhu, siia jäävad vaid viletsad. Naabrimees korjab Iirimaal juurvilju, käis suvel siin, sai kogutud raha eest majale uued plastaknad panna, ladus auto odavat Läti toitu täis, põrutas tagasi.”

Viiendat aastat Aluksne turul heliplaatide müügiga leiba teeniv Kaspars aga ei kujuta ette, et peaks välismaale tööle minema. „Müün viis plaati päevas, olen õnnelik, sest siin on mu kodu. Mida välismaal teenitud rahaga peale hakata? Mulle pole vaja nii palju asju,” arutleb noor mees, kelle pooled sõbrad on Iirimaal. „Seal on lausa lätlaste linnaosad, kus pole vajagi keelt osta,” kostab ta Läti muusikaga plaati masinasse pistes.

Miks läks kõik nii, miks kukkus majandus, miks lõhkes kinnisvaramull, miks kasvas inflatsioon 16 protsendini, miks… Täpselt vastata ei oska isegi ekspresident Vaira Vike-Freiberga, kes annab televisioonis pika intervjuu.

Kartul kasvab ikka

„Aga kartul ja porgand kasvavad iga valitsuse ajal ja need inimesed siin maal, kes tarbimishullusega kaasa ei jooksnud, saavad ikka hakkama,” arvab Gulbene rajooni juht Nikolajs Stepanovs. Selgeim jutt, mida Lätimaal kuulen.

„Pole mõtet kogu aeg kriisist rääkida ja muretseda, nii võib haigeks jääda,” kostab Lätis nähtud säravaima naeratuse saatel eestlanna Linda Meri, Aluksne põliselanik, kelle sünniaasta on 1929.

Õhtul hotellitoas vaatan arvutist Läti suvise laulupeo kaadreid. Ilus neiu, kohev tammepärg peas, laulab kooris ilusat läti laulu. Pikka ja voogavat kui meri. Pisarad ta põskedel säravad kui merevaik, kui helekollane tulevik, mille tulekuni tuleb mõnda aega kannatada.

Kiire hinnatõus jätkub

Toidukaubad

alkohol ja sigaretid

•• Kiire lõuna kehvapoolses

Riia söögikohas 55,5 krooni *

•• Šašlõkk lätlaste populaarseimas rahvuslikus söögipaigas Lido 80 krooni

•• Õlu Lidos 33,3 krooni

•• Õlu kasiinos ja keldribaaris

22 krooni

•• Õlu poes alates 6,5 kroonist

•• Vene viin 63 krooni

•• Kohalik odavaim viin 53 krooni

•• Õunad, 1 kg 10 krooni

•• Mahl, 1 liiter 13 krooni

•• Loomaliha, 1 kg 99 krooni

•• Kehvapoolne juust,

1 kg 78 krooni

•• Hollandi juust, 1 kg 113 krooni

•• Leib, 1 kg 25,5 krooni

•• Kohv, 1 kg 64 krooni

•• Suhkur, 1 kg 13 krooni

•• Piim, 1 liiter 8,5 krooni

•• Sigaretid Marlboro 32,8 krooni

•• Sigaretid Camel 32 krooni

•• Sigaretid Winston 26,5 krooni

Hotellid ja taksosõit Riias

Küte kallineb

•• Kehvem kolmetärniline tuba

666 krooni

•• Keskmine kolmetärniline tuba

900 krooni

•• Takso pealeistumistasu

33,3 krooni

•• Taksokilomeeter 11 krooni

•• Võrreldes 2000. aastaga on hinnad kasvanud 68%.

•• Tänavune talv toob kuni 60% küttehindade kasvu.

* Lati kurss Swedbankis 22,22 krooni. Toidukaupade puhul on kirjas odavaim leitud hind, keskmine hind on 10–15% kõrgem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare