Läti vihmavarjurevolutsioon kukutab võimutsevaid oligarhe
Lörts. Üdini tungiv rõskus. Käänulistelt tänavatelt väljakule paiskuv tuuleiil lööb silmad poolvedelat lumelobjakat täis. Aga nad seisavad. Lätlaslikult rahulikult, suud jonnakalt krimpsu tõmbunud. Riia Toomväljakut katab peade kohale kaitseks tõstetud vihmavarjude meri.
“Kole külm on,” tunnistab Gints Knots, pigistades käes plakatit kirjaga, mis kuulutab: “Atlaid Saeimu!” – “Saada seim laiali!” Hetk hiljem skandeerib sama terve väljak. Korraldajategi jaoks ootamatult on lavale tulnud mees, kelle tegutsemist ootavad kõik meeleavaldajad – Läti president Valdis Zatlers. Riigipea lubab, et seisab koos rahvaga. Rahvamassi vastus kõlab veelgi häälekamalt: “Saada seim laiali!” Inimestel on sõnadest villand – nad tahavad, et president tegutseks.
See on kummaline vihmavarjurevolutsioon, kus riigipeal tuleb minna inimeste ette, et kinnitada: ma olen tõepoolest oma rahvaga. Nii kaugele on Läti poliitikud jäänud neist, keda nad valitsevad. Kui valimised tuleksid praegu, ei pääseks ükski neljast valitsuserakonnast ilmselt parlamentigi!
Tribüünil peetavatest kõnedest jäävad kõrvu rahvusvahelised sõnad: korruptsioon, demokraatia, oligarhid. Sõnavõtud vahelduvad isamaaliste laulude ning skandeerimisega. Lätlaste jonnakate suude avanedes kõlab hingepõhja kriipiv meloodia ja vägagi võimas hääl. Tunne on nagu Nõukogude impeeriumi viimastel aastatel, ainult et praegu on rahva viha koondunud omaenda poliitikute, mitte okupantide vastu.
Eesti ja Bulgaaria lipp
Rahvast on tulnud bussidega kohale üle terve Läti. Nii palju inimesi pole ühel meeleavaldusel koos olnud meie lõunanaabrite taasiseseisvumisest saadik. Ega väljakule suurema trügimiseta palju rohkem mahukski. Erinevalt noorte vastuhakkudest Ukrainas või Valgevenes on Läti vihmavarjurevolutsiooni taha koondunud kõik, kooliõpilastest pensionärideni.
Üle väljaku paistab suur Eesti lipp. “Tulin näitama, et Balti ühtsus toimib,” muheleb Adolfs Cagulis, kes, olles küll ise lätlane, on naise kõrval täiesti korraliku eesti keele ära õppinud. Taamal lehvib Bulgaaria trikoloor: 16 aastat Lätis elanud ärimees Dico Cumov tahab samuti solidaarsust näidata. Oma plakati on lahti rullinud isegi peamiselt venekeelset elanikkonda koondav Üksmeele Keskus, millest on üleüldise apaatia taustal ootamatult saanud Läti suurima toetusega partei. Erakonna plakatit hoidev Viktor Nikolajev kinnitab, et valitsuse kukutamine pole mitte ainult lätlaste, vaid kõigi lätimaalaste soov.
“Asjad saavad minna ainult paremaks,” kinnitab presidenti jänesena kujutava loosungiga seisev Knots. See lootus paneb teda külma trotsides plakatit hoidma.
“Tahame, et oleks rohkem vabadust,” teatab korruptsiooni vastu võitleva Transparency Internationali ja selle Läti sõsarorganisatsiooni Delma särki kandev vabatahtlik Rudolfs Lusis. Delma on ka üks meeleavalduse peaorganisaatoreid.
Oodatakse riigipea otsust
Umbes üheksa kümnendikku inimestest, kes on väljakule tulnud, avaldavad meelt demokraatia nimel. “No more lies” – “Aitab valedest”, kuulutab Liana Bemke ingliskeelne plakat.
“Ehk on see tühi lootus, aga peab vähemalt üritama,” kõneleb uut parlamenti nõudev neiu. “Ega ma ei usu, et uued valimised midagi muudaksid, aga võib-olla nad siis ikkagi tunnetavad, et peavad ka rahvast arvestama.”
Ehk. Võib-olla. Meeleavaldajate väljenditest kõlab vastu lootusetu trots. Neid on küll palju, aga maksimaalselt üheksa tuhande inimeseni küündiv rahvahulk jääb siiski alla protsendi valimisõiguslikest kodanikest. Kui peaminister Aigars Kalvitis tahab ja president temaga nõusse jääb, ei suuda isegi kogu rahva põlgus valitsust tagandada. Vaatamata riigipea ülesastumisele teavad inimesed, et Zatlers võlgneb oma ametikoha nendelesamadele valitsusparteidele, kes ta parlamendis ametisse panid.
“See on presidendile unikaalne võimalus end legitimeerida,” usub Delma juht Roberts Putnis, kes jääb enda kinnitusel meele-avaldusega igati rahule. Kui riigipea otsustab parlamendi laiali saata, saab referendumil oma sõna öelda rahvas. Põhiseaduse järgi peab vastavalt tulemusele üks kahest – parlament või president – lahkuma.
Siiani pole Zatlers veksleid välja käinud. Presidendi sõnul ootab ta ära 8. novembri, et anda parlamendile võimalus eelarve vastu võtta ning valitsusele ise tagasi astuda. Kummagi šansid ei kõla kuigi lootustandvalt.
Vahepeal on ametiühingute juht Petris Krigers alustanud rünnakut teisel suunal. Tema kogub allkirju, et algatada põhiseaduse muudatus, mis annaks rahvale õiguse parlament tagasi kutsuda. Vajalikust 10 000 toetajast on 6000 koos. “Esialgu kogume allkirju, aga me ei välista ka üldstreiki,” jätab ta otsad lahtiseks.
Poliitikutes pettunud lätlaste vihmavarjurevolutsioon läheb edasi.
Läti kriis
Kalvitise tõus
Lembergsi skandaal
•• 20. juuli 2006 – Ventspilsi linnapeale Aivars Lembergsile esitati süüdistus rahapesus ja võimu kuritarvitustes.
•• 7. oktoober 2006 – seimi valimistel oli Lembergs Roheliste ja Talurahva Liidu (RTL) peaministrikandidaat.
•• 7. november 2006 – Aigars Kalvitise uue valitsuse moodustasid tema enda juhitav Rahvapartei, RTL, Läti Esimene Partei/Läti Tee (LEP/LT) ning Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
•• 14. märts 2007 – Lembergs võeti vahi alla.
Presidendivahetus
Ministrite lahkumine
•• 17. mai – Läti seim ratifitseeris piirilepingu Venemaaga, 5. septembril tegi sama Vene riigiduuma.
•• 31. mai – valitsusliidu kandidaadina valiti presidendiks Valdis Zatlers.
•• 7. juuli – kukkus läbi julgeolekuasutuste valitsusele allutamise referendum, mis lõpetas kriisi valitsuse ja lahkuva presidendi Vaira Vike-Freiberga vahel.
•• 17. september – isiklikel põhjustel lahkus ametist majandusminister Jurijs Strods.
•• 21. september – seimi esimees Emsis astus mitme kohtuasja tõttu tagasi.
•• 25. september – peaminister Kalvitis tagandas korruptsioonivastase büroo juhi Aleksejs Loskutovsi.
•• 27. september – valitsusjuht teatas, et riigis tegutseb endiste KGB-laste kuritegelik grupp.
•• 11. oktoober – Kalvitis hoiatas riiki majanduskriisi eest, ametiühingud protestisid samal ajal uue eelarvekava vastu, mis ei rahulda õpetajate, meedikute ja politseinike palgasoove.
USA suursaadiku kriitika
Suured meeleavaldused
•• 16. oktoober – USA suursaadik Catherine Todd Bailey kritiseeris teravalt Läti sisepoliitilist olukorda.
•• 18. oktoober – ligi 5000 meeleavaldajat nõudsid Loskutovsi tööle ennistamist.
•• 19. oktoober – Rahvapartei liige välisminister Artis Pabriks esitas lahkumisavalduse, peaminister tagandas regionaalminister Aigars ·tokenbergsi.
•• 23. oktoober – seim avaldas valitsusele usaldust.
•• 28. oktoober – ametlikult avaldamata küsitlustulemuste järgi kukuksid järgmisest parlamendist välja nii peaministri juhitav Rahvapartei kui ka valitsusliitu kuuluvad LEP/LT ning Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
•• 30. oktoober – vahistati kuritegelikku jõuku kuulumises kahtlustatav Zilupe linnapea Olegs Agafonovs.
•• 31. oktoober – ametist lahkus sotsiaalminister Dagnia Stake, president Zatlers nõudis valitsuse tagasiastumist.
•• 1. november – valitsus võttis Loskutovsi tagandamise eel-nõu tagasi.
•• 3. november – Riias nõudis meeleavaldusel valitsuse tagasiastumist ligi 9000 inimest.
Kolm tugevat meest, lokkav korruptsioon ja kappav inflatsioon
Kohe pärast Läti iseseisvumist hakkasid riiki enda kätte kahmama kolm võimukat meest.
Nüüdseks on üks neist, endine Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs, kohtu eel koduarestis. Endist peaministrit Andris ·kelet süüdistused alles ootavad. Praegune transpordiminister Ainars Šlesers võib aga end veel üsna kindlana tunda.
Algul tülitsesid nad palju. Siis jagasid kuulduste järgi riigi ja mõjusfäärid ära.
“Siin tuleb välja selge vahe Eesti ja Läti vahel,” räägib Riia Stradinsi ülikooli õppejõud Veiko Spolitis. Tema kirjeldusel on lõunanaabrite poliitiline eliit suhtunud seaduste täitmisse täiesti üleolevalt, uskudes, et kõike on võimalik “kinni mätsida”.
Vea tegid kolm vägevat neli aastat tagasi, kui andsid järele USA survele ja asutasid korruptsioonivastase võitluse büroo (KNAB). Nende ehmatuseks osutus selle direktor Aleksejs Loskutovs (ilmselt esimene venelane, kes on pälvinud lätlaste nii suure toetuse) põhimõttekindlaks meheks. Kui kaks valitsuse juhtparteid valimistulemused sisuliselt varastasid, kulutades reklaamile lubatust tunduvalt rohkem, ähvardas Loskutovs nad trahvinõuetega pankrotti lasta.
Majanduskrahhi ootuses
Peaminister Kalvitis vastas ootuspäraselt, hakates hoopis Loskutovsi ametist kangutama. Ja kui USA suursaadik Catherine Todd Bailey hurjutas Lätit demokraatiast taandumise pärast, oli see rahva jaoks viimane piisk. Varem ülimenuka valitsusjuhi populaarsus künnab praegu muru. Enam pole Kalvitise kõrval ka talle hiilgava valimiskampaania korraldanud endist regionaalministrit Aigars ·tokenbergsi, kes visati Rahvaparteist välja.
Samal ajal liigub samuti krahhi poole seni valitsusele legitiimsuse taganud majandus. Tosina protsendini ulatuv inflatsioon on tekitanud inimestes tuleviku suhtes ebamäärase hirmutunde. Suurt hinnatõusu tajuvad isegi need, kes elavad keskmisest paremini.
“Ega praegu polegi kedagi, kes tahaks selles olukorras valitsust üle võtta,” märgib Spolitis. Läti triivib vabalangemise suunas.
