Lätimaa isemoodi kevad: vaesele Latgalele suur kriis korda ei lähe

Ajaloo keerdkäikudes alati peksa saanud Latgale piirkond vaatab praegust majanduskriisi õlgu kehitades. Latgale ei nuta, hullemaidki aegu on nähtud.

Mu­das­se up­pu­vad teed all­vee­lae­vaks muu­tu­va au­to­ga. Mõnel pool au­ke roh­kem kui as­fal­ti. See jääb nii kauaks. Kõik tea­vad: Ka­gu-Lä­ti ehk Lat­ga­le on vae­seim. Ho­bu­sed vea­vad vank­rit ka Dau­gav­pil­si kesk­lin­nas, rää­ki­ma­ta küla­tee­dest. Kae­ra­moo­tor hoiab ben­sii­ni kok­ku.

Siit on sa­jan­di­te väl­tel üle käi­nud igat mas­ti sõda­la­si. Siin on ala­ti ol­nud rah­vas­te paa­bel ja mu­ret pal­ju. Loo­ta võib vaid iseen­da­le ja põllu­maa­le. Lat­ga­le ei ki­ru ise­gi Riia va­lit­sust, see on ala­ti lii­ga kau­gel ol­nud.

Ju­mal on li­ge­mal. Ja Ju­ma­lat on Lat­ga­les pal­ju. Ala­tes korst­na ot­sa pan­dud Jee­su­se ku­just, mil­le kõrva­le kurg on pe­sa tei­nud. Ütle „Ag­lo­na” ja Lä­ti ka­to­liik­la­se sil­mad hak­ka­vad sä­ra­ma.

Sõidad, auto ra­pub, sa­tud ta­va­lis­se külla, kus bus­si­jaam, paar poo­di ja Ju­ris õlle­pu­de­li­ga. Ke­vadp­äi­ke­ses pee­si­ta­vad kii­sud, va­na­memm kõpla­ga ke­set lil­le­pee­nart. Ning kor­ra­ga…

Kolka ime

Kor­ra­ga ker­kib küla ta­ga tae­vas­se hii­gel­suur lu­mi­val­ge ki­rik kesk hii­gel­suurt plat­si. Na­gu oleks val­geks võõba­tud Pa­rii­si Not­re Da­me siia ek­si­nud. Nai­ne, kes ei ütle oma ni­me, lau­sub hoo­pis, et vii­maks on saa­bu­nud sel­gu­se aeg. „A­la­ti on siin au­gus­tis küm-neid tu­han­deid pal­verän­du­reid imet­te­ge­vat ikoo­ni kum­mar­da­mas. Tä­na­vu tu­leb neid veel roh­kem, ini­me­sed on mõist­nud, et kum­mar­da­da ei tu­le as­ju ja ra­ha, vaid Ju­ma­lat.” Nii rää­gib nai­ne pai­gas, mi­da puu­du­ta­nud Roo­ma paavs­ti jalg.

Poo­le­sa­ja ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Prei­li asu­la vee­rel asub Mos­ko­vi­na. Koht, mi­da igalt kaar­dilt ei leia. Külas on kaks ela­nik­ku. Mem­me­ke ja va­pus­ta­valt ikoo­ni­roh­ke va­nau­su­lis­te ki­ri­ku juht, isa Joan La­rio­nov. Isa Joan ütleb, et tal on ras­ke us­ku­da rii­ki, kus vä­hen­da­tak­se koo­liõpe­ta­ja­te pal­ka. „Seepä­rast usu­me Ju­ma­las­se, kes an­nab hea il­ma ja lei­va laua­le,” ütleb mees, kel­le juh­ti­da on muis­te Mosk­vas põlu al­la sat­tu­nud va­nau­su­lis­te ko­gu­dus, kel­le esi­va­ne­mad jõud­sid Lat­ga­les­se 17. sa­jan­dil.

Isa he­lis­tab 1855. aas­tast pä­rit ki­ri­ku­kel­la, mil­lel ras­kust to­sin puu­da. „Tul­ge 9. au­gus­til! Näe­te, mi­da Ju­mal meie ini­mes­te­le tä­hen­dab, kui pal­ju neid siia tu­leb, iga aas­ta­ga ai­na roh­kem.” Kell isa Joa­ni kõrval ku­mi­seb kau­ge­le üle keh­va­kes­te põldu­de.

Lehm nimega Pirita

Ju kost­sid kel­lalöö­gid ka naab­ru­ses asu­va Pun­du­ri ta­lu õue, kus ta­lu­nik Ja­nis Do­mu­lis pii­maar­veid kok­ku lööb. Ja­ni­sel oli 50 leh­ma, kuus vi­let­sa­mat lik­vi­dee­ris kok­ku­hoiuks ära. Ja­nis saab pii­ma­liit­rist 12 san­tii­mi ehk üle ka­he ja poo­le kroo­ni. „Sel­lepä­rast et kva­li­teet on hea,” rää­gib mees, kes võib pi­da­da loen­gu eri tai­me­de ka­su­lik­ku­sest pii­maan­ni­le. „A­ga on neid, kes saa­vad pii­ma­liit­rist kolm san­tii­mi,” li­sab Ja­nis leh­ma sar­ve­va­het süga­des. Pii­ma­ra­ha peab ta sel­le­gi­poo­lest kom­bi­naa­dist ne­li kuud oo­ta­ma. Kae­va­ta po­le kel­le­le­gi. Kui ei ta­ha, ära müü.

„Õnn, et ost­sin ve­neaeg­se lau­da. Ka teh­ni­ka eest po­le suu­ri võlgu,” rää­gib loo­ma­kas­va­ta­ja. Lehm vaa­tab mõtli­kult mä­letsedes mul­le ot­sa. Ka sel­le sar­vi­li­se soon­tes võib voo­la­ta Ees­ti sõsa­ra­te ve­ri. Ja­nis os­tis aas­ta­te eest Ees­tist va­si­kaid, kii­dab tä­na­se päe­va­ni. Ühe­le pa­ni ni­meks Pi­ri­ta. Ja­ni­se lap­sed, na­gu pal­ju­del ta­lu­ni­kel, isa­ta­lus­se ei ih­ka. Lat­ga­lest lah­ku­nud noor­te ar­vuks pa­ku­tak­se kümneid ja kümneid tu­han­deid.

Lat­ga­le vaim­seks pea­lin­naks pee­ta­vas Re­zek­nes pea­tub iga paa­ri mi­nu­ti jä­rel au­to ava­li­ku kae­vu juu­res. „Ah, poo­le lin­na ve­si on täies­ti hu­kas,” ütleb ve­ne­lan­na viie­liit­rist plast­pu­de­lit täi­tes. Kes­ku­ses sei­sa­vad lä­hes­tik­ku Nõuko­gu­de sõdur, kes tõi va­ba­du­se, ja lät­las­te üks täht­sa­maid mo­nu­men­te Lat­ga­les Ma­ra – Lat­ga­le Ema ehk Ühen­da­tud Lä­ti. Pit­sa­baa­ri täi­dab ve­ne­keel­ne tümpsumuu­si­ka ja Lä­ti õlle küsi­mi­se pea­le ke­hi­tab tee­nin­da­ja õlgu.

Peesitavad vangid

Lat­ga­le amet­li­ku pea­lin­na Dau­gav­pil­si vang­la ak­nail pee­si­ta­vad van­gid. Rah­vas hüüab van­gi­ma­ja Val­geks Lui­geks. Tak­sosõit äärelin­na mak­sab kaks lat­ti (44 kroo­ni). Soh­ver on 44-kroo­ni­se ta­su eest nõus lak­ke hüppa­ma.

Dau­gav­pil­si poed su­le­tak­se va­ra. Suu­rem elu kesk­lin­nas lak­kab, kui kvar­ta­li­suu­ru­ne si­se­turg hak­kab uk­si kel­la viie pai­ku luk­ku pa­ne­ma. Ke­na ja puh­ta tu­ru put­karä­gas­ti­kus on hõlbus ek­si­da. Pal­ju kau­pa Val­ge­ve­nest. Pla­kat tu­ru sei­nal kut­sub krii­si­le süli­ta­ma, kõrt­si tu­le­ma.

Dau­gav­pil­sis ta­he­tak­se end hä­di­se­ma­na nä­ha, kui te­ge­li­kult ol­lak­se. Lin­na­va­lit­su­se ees toi­mub mii­ting. Pro­tes­ti­jaid par­teist Par DÏim­te­ni – Isa­maa Eest – on vä­hem kui aja­kir­ja­nik­ke. Pu­na­lip­pu­de all kõla­vad val­juhääl­dist pa­ha­mee­le­purs­ked lin­na­va­li­tsu­se aad­res­sil, kes on küttehin­na üles aja­nud. „Kuus mil­jo­nit lat­ti on küttevõlgu, see lõpeb ka­tast­roo­fi­ga,” ra­gi­seb üle plat­si.

Aja­kir­ja­ni­ke pilv ründab Ees­ti kol­lee­ge, soo­vi­des kin­ni­tust sel­le­le, kui halb on elu Dau­gav­pil­sis. Val­mis­ta­me nei­le pet­tu­mu­se – Ees­tis on kütte hin­nad sa­ma kõrged, aga rah­vas po­le tä­na­va­le tul­nud.

Mii­tin­gu­li­sed käi­vad väl­ja järg­mi­se trum­bi: töö­puu­du­se, mis pi­da­vat ula­tu­ma 15 prot­sen­di­ni. Vee­rand tun­ni pä­rast lin­na­pea Ri­ta St­ro­de ka­bi­ne­tis saa­vad nad pet­tu­mu­se osa­li­seks. Dau­gav­pils on Lä­ti lin­na­dest töö­puu­du­se osas ta­gant­poolt nel­jas. Ja töö­tuid vä­hem kui kümme prot­sen­ti, väi­dab sta­tis­ti­ka.

Kol­man­da pet­tu­mu­se val­mis­tab lin­na­pea veel: hak­kab mii­tin­gu­lis­te­ga rää­ki­ma lä­ti kee­les. Mõni­gi pro­tes­ti­ja vaa­tab aru­saa­ma­tu­ses – en­dis­te te­ha­setöö­lis­te las­tel po­le lä­ti keel suus. Te­ha­seid ehi­ta­ti Dau­gav­pil­sis se­da­moo­di: nii kui töös­tus­hiid val­mis sai, too­di töö­li­sed kas Ve­ne­maalt või Val­ge­ve­nest jä­re­le.

Abi­lin­na­pea, lä­ti kan­ge­la­se ni­me kan­dev Ja­nis Lacp­le­sis, on ra­hu ise. Poo­le­tun­ni­se vest­lu­se käi­gus lii­gu­tab ta end vaid kor­ra. Siis, kui jutt lä­heb ot­se pii­ri ta­ga seis­va­le Ig­na­li­na tuu­ma­jaa­ma­le, mis Lacp­le­si­se ar­va­tes on kur­ja juur. „Pe­le­tab meie re­gioo­nist, mis Lä­ti kau­neim, tu­ris­tid ee­ma­le,” ar­vab mees. Jaa­ma kin­ni­pa­nek det­semb­ris teeb tal­le hea­meelt.

Nii Ve­ne, Val­ge­ve­ne kui ka Lee­du pii­ri­le on Dau­gav­pil­sist kol­mekümne ki­lo­meet­ri rin­gis. Slaa­vi ven­da­de juu­rest saab tuua oda­vaid si­ga­ret­te ja vii­na. Nen­de müük hoiab pal­ju­del elu sees.

Si­le­ne pii­ri­val­ve­kor­do­nis sei­sab uh­ke ja kal­lis teh­ni­ka reas na­gu Hu­go Bos­si püksid kau­ba­ma­jas – ke­na vaa­da­ta, aga ei os­te­ta. „Kui va­rem pol­nud teh­ni­kat ja oli ben­sii­ni, siis Sc­hen­ge­ni vii­sa­ruu­mi­ga lii­tu­mi­se jä­rel on meil teh­ni­ka, aga po­le ben­sii­ni,” nen­dib Si­le­ne kor­do­ni ülem Val­dis Jukss. Ga­raaž on hea paik tam­me­vih­ta­de kui­va­ta­mi­seks, mi­da pii­ri­val­vu­rid töölt tul­les usi­nas­ti ka­su­ta­vad.

Muld toidab alati

Pii­ri­val­vetöö on tä­nu Val­ge­ve­ne Lu­kašen­ka reÏii­mi­le küllalt liht­ne. Eri­ti nar­koo­ti­ku­mi­de mõttes. Naab­ri­te ka­ris­tus­po­lii­ti­ka on se­davõrd karm, et smu­gel­da­mi­se taht­mist nal­jalt ei te­ki. Nii peab va­he­lejää­nu Lä­tis ka­ris­tu­se kand­mi­se jä­rel ka Val­ge­ve­nes pi­kaks ajaks Root­si kar­di­na­te ta­ha mi­ne­ma.

Kaup aga lii­gub. „DÏen­tel­mens­ki na­bor ehk „här­ras­me­he va­li­k” on pea­mi­ne, mi­da tuuak­se – si­ga­re­tip­lokk, vii­na­pu­del, paa­git­äis kütust. Kõike, mis lu­ba­tud ja täp­selt lu­ba­tud ko­gu­ses. Aga mõni „džen­tel­me­n” käib päe­vas jook­sul kolm kor­da Val­ge­ve­nes,” li­sab mui­gel­sui pii­ri­val­vur Ju­rijs Liv­dans. Veel ajab pii­ri­val­vu­reid mui­ga­ma vä­he­malt kümme aas­tat jalg­rat­tal üle pii­ri oda­vat Val­ge­ve­ne kau­pa vedanud mees. See on rat­tu­ri ela­tusal­li­kas ja pa­tus­ta­nud po­le ta mitte ku­na­gi.

Tu­le­vi­kust rää­ki­des Ju­rijs Liv­dans lust­lik po­le. Et ka abi­kaa­sa In­ga töö­tab pii­ri­val­ves, lõi pii­ri­val­vu­ri­te pal­ga 15-prot­sen­di­ne kär­be pe­ret va­lu­salt. „Mul on siin La­t­ga­les ka va­na­va­ne­ma­telt pä­ri­tud maad, kui enam hak­ka­ma ei saa, pa­nen käe mul­da. Muld on siin­set rah­vast toit­nud aas­ta­sa­du,” rää­gib Ju­rijs pii­ri­val­ve-džii­bi roo­li kee­ra­tes.

Ar­mas­ta­jad par­ki­des ja päe­vi­ta­jad pin­ki­del. Lä­ti eil­ne päi­ke on sa­ma soe kui Ees­tis hom­me. Ke­vad tu­leb. Maa au­rab. See, ke­da on lä­bi aja­loo ala­ti peks­tud, hoiab pea rohkem püsti. 

Karukõrvadega kangelase kants

•• Latgalet seostatakse Läti rahvuskangelase Lacplesise — Karutapja ehk Karumurdja — tegudega.

••  Ühe versiooni järgi oli kangelase emaks karu, mistõttu tal olid karukõrvad. Lacplesise algnimena oli käigus ka Lacausis — karukõrvad.

••  Igatahes peitunud kangelase jõud just karukõrvades, mida aga lätlased vahetevahel häbenevad, varjates neid kunstiteostel pikkade juustega. Või siis panevad karvased kõrvad hoopis kangelase mütsi ehtima.

•• Kangelane hukkus Daugava voogudes, võideldes Musta Rüütliga. Päeval, mil Lätist kaob viimne kui kurjusekübe, tõuseb Lacplesise hukkumispaigas Lielvardes Daugavast Valguseloss.

••  Lätlastel on Lacplesise orden ja päev, tema kuju ehib ka Riia Vabadussamba jalamit.