Edasi pange silmad kinni ja kujutage ette, kuidas 400 tonni rauda korraga õhku tõuseb. Nagu üheksa Venemaa kõige uuemat tanki T-90 saaksid endale tiivad ja läheksid korraga lendu! Üks tank kaalub 45 tonni!

Seisan Venemaal Uljanovski lennukitehases kolme säärase lennuki ees, mis saavad kõige sellega hakkama. Tegemist on transpordilennukitega An-124-100 Ruslan, mis on üks maailma suuremaid kunagi seeriatootmises olnud lennukeid. Tõsi, viimane neist valmis 2002. aastal.

Sellistest insenerimõtte suurvormidest on võimatu mitte vaimustuda, kui neid oma silmaga näed. Lennukitehase peadirektori asetäitja, hallipäine ja pikk Viktor Kuznetsov märkab mu vaimustust ja astub ligi.

„Nõukogude Liit on minu jaoks nagu olümpiavõitja!” teatab ta. „Endisi olümpiavõitjaid pole teatavasti olemas. Nõukogude Liidus tehti parimaid lennukeid!” Esimene Ruslan tõusis Uljanovskist lendu 1985. aastal.

Kõnealused kolm Ruslani on saabunud tehasesse n-ö tehnoülevaatusele. Lennukihiiglaste ülevaatus kujutab endast muidugi midagi muud kui sama asi autode puhul. Ruslanidel kestab see ligi pool aastat ja kannab ametlikult lennuressursi pikendamise nime, ütleb Kuznetsov.

Kuna üks Ruslan on suur nagu maja – lennuki lagi on maast 21 meetri kõrgusel –, siis ehitatakse talle ümber samasugused tellingud nagu majale remontimise puhuks. Remondi maksumuski on umbes sama mis Tallinna eliitkoolidel. Loen ühe lennuki kõrvalt tahvlilt, et viis kuud remonti läheb maksma 140 miljonit rubla (50 miljonit krooni).

Tsehh, kus selliseid lennukeid remonditakse ja ehitatakse, ei saa muidugi väike olla. See on tohutu: silma järgi vähemalt 300 meetrit pikk, 80 meetrit lai ja 40 meetrit kõrge.

Lisaks kolmele Ruslanile mahub angaari veel 15 ehitusjärgus reisi- ja kaubalennuki

Tu-204 eri modifikatsiooni (analoogsed Boeing 737-500 ja Airbus 321-ga). Ainult Airbusil Prantsusmaal Toulouse’is ja Boeingul Ameerikas Seattle’is on veel nii suuri angaare, kommenteerib Kuznetsov.

Venemaal on kombeks öelda, et riik hakkab põlvilt taas jalule tõusma. Juba aastaid ta muudkui tõuseb ja tõuseb, aga koorem on ikka raske. Üks osa koormast on lennukitööstus, tsiviillennukite ehitamine.

Maria on veel suurem

Kremli otsusega on kõik Venemaa lennukitehased koondatud ühte riigikorporatsiooni. Riigikorporatsioonid ongi need, mis Vladimir Putini ja tema lähikonna idee järgi peavad Venemaa uuesti jalule tõstma. Lennukiehituses on neil lähiaastateks seatud auahned plaanid: hakata uuesti massiliselt tootma reisilennukeid (jutt käib 210-kohalisest Tu-204-st ja täiesti uuest mudelist Suhhoi Superjet) ning taastada hiigellennukite Ruslan tootmine. Olümpiakuld tuleb kapist uuesti välja otsida.

„Veel viis aastat tagasi tegime me aastas kaks lennukit Tu-204, aga tänavu juba kaheksa,” ütleb Viktor Kuznetsov. „Tõuseme alles jalule,” jätkab ta tuttavat juttu.

Ühendatud lennukitehaste korporatsiooni kommunikatsiooniüksuse asedirektor, lennukiehitaja haridusega Maksim Sõssojev tunnistab, et lõplikku otsust pole Ruslanide edasi ehitamiseks veel tehtud. „Ei ole 100-protsendist kindlust, et leiame selleks vajalikul määral investeeringuid,” tunnistab ta. Jah, võib ette kujutada, kui kalliks läheb selline lennuk.

Sõssojev räägib, et kõrvalangaaris seisab 1990. aastatest veel kaks poolikut, valmis ehitamata Ruslani. Probleem on tema sõnul tiibades, mida valmistatakse ühes Ukraina tehases. Nendega tuleb asi veel kokku leppida, aga suurt takistust ei tohiks olla, arvab Sõssojev.

An-124 ongi ju projekteeritud Ukrainas, kus ehitati üsna Nõukogude ajal lõpul isegi veel suurem lennuk – An-225 Maria –, mis ainueksemplariks jäigi.

Kui Ruslan suudab maksimaalselt peale võtta 150 tonni kaupu, siis senini lendav Maria ainueksemplar püstitas 2001. aastal rekordi, vedades 1000 kilomeetri kaugusele korraga 253 tonni kaupu. Omal ajal ehitatigi ta Nõukogude kosmosesüstiku Buran transportimiseks.

Ukrainlased on küll lubanud teha veel teisegi Maria, aga venelaste Ruslanide plaani teostumine on tunduvalt tõenäolisem.

Senikaua kui Venemaa lennukitööstus on valmistunud jalule tõusma, on Uljanovski lennukiehitajatele visanud kinda Airbus, kellel sai valmis hiidmudel Airbus A380, mille tiivaulatus on Ruslanide omast viis meetrit suurem ja lennuk ise sabaotsast ninani neli meetrit pikem. Kanter peaks veel rohkem pingutama!

Juba kolm maailma lennukompaniid lendavad A380-ga, mille tellimuslendude variant võib pardale võtta üle 800 reisija! Kaubalendude variant A380F suudab pardale võtta sama palju kaupa kui Ruslan – 150 tonni –, kuid kuna Airbusi lennuk ise on kogukam, siis on tema maksimaalne õhkutõusmiskaal suurem kui Vene Ruslanidel.

NATO kasutab samuti

„Ärge kahelge, me hakkame Ruslane uuesti tootma!” tõotab Uljanovski lennukitehase asedirektor Kuznetsov. Venemaa lubab hakata paljusid asju uuesti tegema, aga seni on sellest jutust vähe villa olnud.

Ruslan on muide lennuk, mida kasutavad vedudeks NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide väed. Kuna Euroopa militaartranspordilennuki Airbus A400M loomise projekt toppab tõsiselt, on Venemaal kõige rohkem Ruslane omav lennukompanii Volga-Dnepr juba aastaid olnud NATO partner.

An-124-100M-150

Ruslanide pere kõige

tänapäevasem variant

•• Maksimaalne õhkutõusmiskaal: 420 tonni

•• Mootorite võimsus:

4 x 25,8 kN

•• Maksimaalne lasti kaal:

150 tonni

•• Lennukiirus: 750–800 km/h

•• Lennukaugus:

150-tonnise lastiga:  3400 km

120-tonnise lastiga:  5400 km

40-tonnise lastiga: 12 400 km

•• Nõutav lennuraja pikkus:

3,2 km

•• Lennukõrgus: 8500–11 200 m

•• Kaubaruumi suurus:

1160 kuupmeetrit

Allikas: lennukitehas Aviastar