Liibüa alustas õhulööke oma linnade vastu
Peaaegu kõik Põhja-Liibüa suu-rimad linnad olid eile õhurünnaku all, pealinna Tripoli kõige protestimeelsemates linnaosades tabas kuulirahe peaaegu igaüht, kes tänavale astuda julges. Osa Liibüa lennuväest täitis käsku, kaks Mirage-hävitajat maandus aga hoopis Maltal, sest neid juhtinud kolonelid ei olnud enam nõus oma kaasmaalasi pommitama. Kaks käske eiranud hävitajat maandus ka Benghazi rahvusvahelisel lennuväljal, mille stardirada seejärel puruks pommitati.
Diktaator Gaddafi pidas eile televisioonis pika kõne, kust võiks tsitaate laenata iga korralik demagoogiaõpik. Näiteks ütles Gaddafi, et ta ei saa kuidagi tagasi astuda, sest tal lihtsalt pole ühtegi sellist ametit – tema on revolutsiooni liider, see on aga positsioon, millelt taganeda pole võimalik. Meeleavaldajate näol on aga tema sõnul tegemist narko- ja alkoholiuimas pättidega, kes soovivad teha Liibüast islamiriigi, ent rahva tahet nad ei esinda. „Võtke need rotid kinni! Tulge välja oma kodudest ja rünnake neid, ükskõik kus nad ka poleks,” hüüdis Gaddafi rusikatega vehkides.
Liibüa armee ülemjuhataja Abu-Bakr Yunis Jabil oli eilsetel teadetel üldse koduaresti pandud, kas siis keeldumise või suutmatuse eest rahvarevolutsiooni maha suruda. Gaddafi käivitatud veresauna vastu protestis peaaegu terve välisteenistus, eesotsas riigi ÜRO-saatkonnaga New Yorgis, ka justiitsminister oli protestiks ameti maha pannud, kuid kõige jõhkramaid arveteõiendamisi viidi läbi eliitväeosade juhtimisel, mida juhib diktaatori poeg Khamis Gaddafi isiklikult.
ÜRO-l oli põhjust kahtlustada, et Liibüas on käivitunud laiaulatuslik genotsiid. Veresaunas on surma saanud juba vähemalt 519 inimest, haavatuid on ligi 4000 ja kadunuid veel 1500, enamikus tavakodanikud ja meeleavaldajad, kelle pihta avati tuli automaatidest või raskerelvastusest. Itaalia meedia teatas Liibüas juba tuhandetest hukkunutest ühe päevaga.
Täielik infosulg
Kuid nüüd oli protestilaine asendumas avalike lahingutega, sest üha kasvav osa sõjaväelastest pööras relvad rahva asemel hoopis Gaddafi toetajate suunas. Tsensuur kehtis endiselt, internet oli maas ja õhulöökidele linnade vastu eelnes ka elektri välja lülitamine. Riigitelevisioonis levitati hoopis kaadreid, kuidas rahvas suurele vennale Muammar Gaddafile poolehoidu avaldavat, Tripoli Rohelisel väljakul oli näha küll vaid paarikümmend roheliste lippudega inimest.
Tegemist oli esimese õhulöögiga Liibüa linnade vastu pärast 1986. aastat, kuid siis pommitas neid USA, mitte Liibüa enda lennuvägi. Seda, kui suur osa riigist veel Muammar Gaddafi võimu all on, oli raske hinnata, sest riik oli peaaegu täielikus infosulus, teada on küll tuareegide mässu puhkemine Alžeeria piiri ääres, mitmest kohast tuli aga teateid ka röövlijõukude koondumisest.
Tuhanded välisriikide kodanikud otsisid võimalusi riigist evakueeruda, kuigi liikumine oli ülimalt eluohtlik.
Lennukid pommitavad barrikaade
•• Peaaegu kogu Põhja- ja Ida-Liibüa oli eilseks haaratud mässukeerisest, kuigi rahumeelsed meeleavaldused osutusid võimatuks. Terve hulk Tripoli eeslinnu oli armee lausrünnaku all, tulistati peaaegu kõike, mis liikus, ja selleks et tappa. Peaaegu kõikide suuremate linnade taevas nähti sõjalennukeid, tulistamas võimalikke rahvakogunemisi, tõrksate Liibüa sõjaväelaste asemel toodi tänavaile aga mustanahalisi palgasõdureid Sudaanist, Tšaadist, Guineast ja Nigeeriast.
•• Samal ajal levitas riigitelevisioon propagandat, kuidas „tuneeslastest mässuõhutajate vandenõu” olevat tühjaks tehtud. Tripolis tegelevat armee aga „viimsete terrorismipesade” likvideerimisega, mistõttu kehtestati liikumiskeeld isegi päise päeva ajal. Bensiinijaamad tühjenesid kütusest, igasugune toidukaubandus katkes, paljud Tripoli elanikud peavad valmistuma juba näljaks. Ning tänavaile ilmusid barrikaadid ja oli näha, et ka elanike kätte ilmusid Kalašnikovid.
