Lukašenko lootus pääseda: peksta nii, et ei tõuseks
Kuid Valgevene näib olevat pöördumatult muutunud ning pikemas perspektiivis suudab reĻiimi püsti hoida vaid piiramatu toorutsemine.
Kui end Valgevene presidendiks tagasi valida lasknud Lukaenko ametisse nimetamise kuupäeva midagi põhjendamata määramata ajaks edasi lükkas, vallandas see ootuspäraselt kõige pöörasemad spekulatsioonid.
Vene ajakirjanikud täheldasid ebatavalisi märke batka varasemas käitumises. Roman Pluslov kirjeldas raadiole Ehho Moskvõ, kuidas Lukaenko KGB erakorralistel kohtumistel närviliselt itsitas ning paberitega mängis. Samas saates esinenud reporterile Marina Maksimovale jäi silma valimistejärgsel pressikonverentsil presidendi nägu katnud paks meigikord, mis pidi varjama kottis silmaaluseid. Ka tema hinnangul oli harilikult enesekindla isakese rolli mängiv Lukaenko tavatult närviline.
Mõistagi ei aidanud kuulujutte põrmugi vaigistada presidendi järgnenud haihtumine avalikust elust. Lääne kommentaatorite hinnangul võib olla õigus opositsioonikandidaat Aljaksandr Milinkevitil, kelle väitel rabas Lukaenkot tema vastu korraldatud protestide jõulisus. Paarsada inimest, kes käevangus seistes päevi telklaagrit kaitsesid, ning enam kui kümme tuhat, kes Minski tänavatel meelt avaldasid, suutsid panna ka diktaatori tundma osakest sellest hirmust, mida ta oma isemõtlevatele alamatele iga päev osaks laseb saada.
“Mitte ei saa aru, miks nad meid laiali ei peksnud,” võis pärast telklaagri esimest ööd kuulda mitmest suust. Seletusi võib leida mitmeid. Võib-olla tahtis batka näidata, et ka Valgevenes on võimalik demokraatia. Kuid tema positsioonilt vaadates ilmutas ta kahetsus-väärset leebust.
“Demokraatia arengu masendav tulemus nii endises Nõukogude Liidus kui ka kaugemal on see, et autoritarism toimib seni, kuni teda halastamatult ellu viiakse,” kirjutab Financial Timesi Ida-Euroopa toimetaja Stefan Wagstyl. Näiteks Ukraina eelmine president Leonid Kutma mängis üsna julgelt demokraatlike vabadustega, sallides mõningal määral sõltumatut meediat, eraettevõtlust ning valitsusväliseid ühendusi. Opositsioonil oli võimalik isegi üsna vabalt poliitilist kampaaniat teha. Viimaks see tema kandidaadi Viktor Janukoviti kukutaski.
Nagu Ukraina viie aasta eest
Economist Intelligence Uniti analüütiku Stuart Henseli sõnul ei tohiks opositsiooni meeleavaldusi küll üle hinnata, ent nad käivitasid protsessi, mis meenutab Ukrainat neli-viis aastat tagasi. Milinkeviti hinnangul aitasid protestid raputada valgevenelasi välja orjalikust, nõukogudeaegsest mõt-lemisest.
Iseasi, kui paljusid. Neist minskilastest, kes meeleavaldusi nägid, liigutas noorte inimeste julgus paljusid. Ainus, mida aga enamik valgevenelasi riiklikust televisioonist meeleavalduste kohta näha võis, meenutas parimal juhul marginaalsete joodiknoorukite kokkutulekut. Kaadrites domineerisid süstlad ja pornopildid.
Ühepoolne meediakajastus tagab, et president Lukaenko on rahva enamiku seas tõesti populaarne. Mis tähendab, et ehkki väikesel osal valgevenelastest õnnestus hirmust läbi murda, pole kiireid muudatusi ühiskonnas tervikuna oodata. Valgevene arenguid jälginud Isamaaliidu poliitik Jüri Adams märgib, et paljud valgevenelased, kes hinges tahaksid ehk alternatiivi Lukaenkole, on kaotanud usu ja lootuse, et demokraatlik opositsioon võiks olla võiduvõimeline.
“Lukaenko loodud reĻiim on kui homo soveticus’e ideaalriik ning kujuneb eeskujuks samasugustele inimestele ja teistes maades. Ka meil Eestis,” muretseb Adams. Ta kardab, et kui Venemaa jätkab Valgevene sisulist ülalpidamist, võib diktatuur jääda püsima ka kaheks aastakümneks.
Niisugustes tingimustes annab demokraatlikul läänemaailmal üsna vähe ära teha – kõige vähem karistustega. Või-malikes majandussanktsioonides ei näe väljapääsu peaaegu keegi. “Kogemused näitavad, et sanktsioonide tõeliseks tagajärjeks on vahendajatele kasumi tagamine, mitte reĻiimide kõi-gutamine,” märgib väljaandes European Voice Economisti Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas.
Ühe hädavajaliku varian-dina nimetavad analüütikud tsiviilühiskonna tugevdamist – olgu kodanikuühenduste toe-tamise või noorte harimise näol. Ehkki seda teab ka KGB, kes vabaühenduste juhte rutiinselt vahistab.
Meeldib see või mitte, aga Valgevene arengute juhtimispult asub ikkagi Moskvas. Seal praegu sisse lükatud käik ei tõota opositsioonile midagi head: Vladimir Putinile ei pruugi endisest kolhoosiesimehest Lukaenko küll meeldida, kuid värvilisi revolutsioone talub ta veelgi vähem.
Venemaa toetab Valgevenet eeskätt odavate gaasi- ning naftatarnetega, mille ülejääke saab Minsk suure vaheltkasuga Euroopasse edasi müüa. Hinnanguliselt ulatub niisugune toetus 3–4 miljardi dollarini aastas.
Seega oli Gazpromi reedene teade, et alates uuest aastast hakatakse Valgevenelt küsima maailmaturu hinda, Lukaenko jaoks jäine meeldetuletus, kes tegelikult tema riiki kontrollib. Vähesed usuvad siiski, et Moskva plaanib Valgevene majanduse gaasihinna viiekordseks tõstmisega põhja lasta. Pigem tahetakse lihtsalt murda Lukašenko vastuseisu enamus-osaluse müümisele gaasitransiidiga tegelevas Beltransgazis.
Omaette küsimuseks jääb, kui kaua on Venemaa siiski valmis demokraatia leviku ta-k-istamise nimel Valgevene sot-sialistlikule majandusele peale maksma. Vähegi normaalsete arengute korral pole Lukašenko reĻiim niikuinii jätkusuutlik. Nagu märgib ajakiri Economist, sureb tema peamine toetajaskond – pensionärid – lihtsalt välja. Parim, mida opositsioon lähiaastatel teha saab, on iga hinna eest ühtseks jääda – see pole siiani paraku kuigi hästi õnnestunud.
Hirmutava tõsiasjana oleks Lukašenkole parim võimalik soovitus: pöidlakruvisid veelgi kinni keerata. Türannil tasuks teada, et tema jalgealust õõnestab tühinegi piisake vabadust.
