Luuremõrvad paistavad olevat uuesti kasutusel
Aleksandr Litvinenko surm pidanuks tabama kahte kärbest korraga.
Kohe kui teda mürgitati, oli Venemaa luuretegelastel maailma ajakirjandusse paiskamiseks valmis versioon, et mõrva taga olevat Boriss Berezovski. Londonist tulevad uued uudised seda versiooni ei kinnita, küll aga näitavad kummalisest küljest Venemaa luurevõrgustikku.
Just Berezovski kaitse all olid ülehüpanud luureagendid seni julgenud paljastada FSB rolli 1999. aasta elumajaplahvatustes. Mullu aprillis mõrvati Londonisse varjunud endine FSB asedirektor Anatoli Trofimov, nüüd mürgitati Trofimovi lähikonda kuulunud Litvinenko. Litvinenko jõudis nii Trofimovi kui ka enda mõrvas süüdistada Vladimir Putinit. Vahe on ainult selles, et kui Trofimov tapeti laskudega pähe, siis Litvinenko puhul katsetati uut mürki.
Teine mees polooniumiga
Poloonium 210 jälgi leiti eile ka Litvinenkoga kohtunud Itaalia juuraprofessori Mario Scaramella organismist, kuid haigeks pole ta jäänud. Mees väidab, et hoidus Litvinenkoga kohtumisel midagi söömast. Scaramella kuulub Itaalias nn Mitrohhini-komisjoni, mis uurib KGB varasemat tegevust Itaalias.
Vanglasse suletud endine luureohvitser Mihhail Trepaškin teatas Venemaa inimõiguslastele, et juba 2002. aastal olid FSB agendid üritatud teda värvata eriüksusse, mille sihiks oli “Berezovski, Litvinenko ja nende kaaslased minema pühkida”. Trepaškin keeldus ja hoiatas Litvinenkot. Aasta hiljem mõisteti Trepaškin vangi, süüdistatuna spionaaÏis brittide kasuks.
Kui riikliku julgeoleku komitee (KGB) 1991. aastal keelustati ja asemele loodi neli uut ametkonda: välisluureteenistus (SVR), valitsussideteenistus (FAPSI), valveteenistus (GUO) ja julgeolekuteenistus (FSB), pidanuks kuritegelik aktiivsus minevikku vajuma. Kuid FSB ridadest presidendi kohale ülendatud Putini ajal on luureteenistused ilmselgelt saanud vabad käed.
Tšetšeenia ekspresidendi Zelimhan Jandarbijevi mõrva puhul 2004. aastal Kataris jäid vahele SVR-i agendid. Trepaškini teade viitab aga FSB raames tegutsevale taparusikale, kes keskendus Londonis tegutseva Berezovski kaaskonnale. Briti ajakirjandus arutleb praegu ka seda, kas Jukose omanikfirma Menatep juhi Stephen Curtise tunamullune helikopterihukk võis olla Kremli organiseeritud.
Poliitilised mõrvad on kuulunud Venemaa poliitikasse sajandeid, Nõukogude võimu tulek muutis need aga veelgi süsteemsemaks. Stalinistlike massimõrvade ajal ei päästnud võimuvastaste elu isegi maailma teise otsa varjumine. Kuulsaim palgamõrv oli revolutsiooni isa Lev Trotski tapmine kirkalöögiga 1940. aastal Mehhikos.
1959. aastal tapeti Münchenis Ukraina vastupanuliikumise juht Stepan Bandera. Mõrv sooritati KGB ülema isiklikul korraldusel tsüaniidiga mürgitades. Hilisem KGB juht Vladimir Krjutškov kinnitas mullu, et Bandera mõrv olevat olnud viimane kord, kui vastaste kõrvaldamiseks kasutati seadusvastaseid võtteid. Litvinenko surm on selle väite kahtluse alla pannud.
Katsetus: talliumilt polooniumile
•• Poloonium 210 kasutamisest inimeste mürgitamiseks pole varasemaid teateid, küll on rohkesti teateid talliumi kasutamisest, mille radioaktiivseid isotoope – nagu polooniumigi – saab luua vismutit töödeldes.
•• Näiteks 2003. aastal suri ajalehe Novaja Gazeta ajakirjanik Juri Šekotšihhin Moskvas võimumeelse meedia kinnitusel “allergiasse”, kuigi hiljem on oletatud, et teda tabas talliumimürgitus.
•• Talliumi meeldis kasutada ka Saddam Husseini aegsel Iraagi luurel. Näiteks 1988. aastal suri Londonis Litvinenko surma meenutaval moel Iraagi ärimees Abdullah Ali.
•• Oletatavasti kasutas ühe Kameruni liidri tapmiseks 1960. aastal talliumi ka Prantsuse luure. USA luure olevat seda ainet kaalunud Fidel Castro mürgitamise vahendina 1960. aastatel, kuid Castrot tappa ei ole õnnestunud.
