Maailma riigid otsivad ÜRO-le uut peasekretäri
Kuigi ÜRO peasekretäri valib peaassamblee, on kandidaadi leidmisel siiski otsustav sõna julgeolekunõukogul. Sinna kuulub 15 riiki, vetoõigus on USA-l, Hiinal, Venemaal, Suur-britannial ja Prantsusmaal ning tavaliselt vajab peasekretär nende viie üksmeelt. 1996. aastast nõuab peaassamblee ometi ka väiksemate riikide soovitustega arvestamist. Maailma esidiplomaat peab suutma iga riigiga toime tulla.
Põhja-lõuna vaheline lõhe
Praegune ÜRO on muutumas. Külma sõja lõpuga kaasnes globaalse vastasseisu kadumine ja see andis võimaluse tegelikult tööle hakata. Ida-lääne vastasseis on vähenenud, kuid üha suurem lõhe lahutab põhjapoolkera jõukaid riike lõunapoolkera vaestest riikidest. Tei-se maailmasõja lõpu jõusuhteid kajastav organisatsioon pole aga levinud arvamuse järgi
21. sajandil enam kuigi tõhus.
Detsembris saavad otsa Kofi Annani kümme aastat ÜRO peasekretärina, mida jääb varjutama tema isikuga kaasnenud konflikt ennekõike USA-ga ja
ka ÜRO personaliga. Annani poja korruptsioonikahtlus pole samuti ÜRO mainele kasuks tulnud. Annani ajal suurte lootustega välja töötatud ÜRO reformikavad sumbusid komisjonides.
Lääneriikide, eriti aga USA soosikutel maailmaorganisatsiooni juhi kohale on jõukad toetajad, kuid kehvapoolsed väljavaated. USA soov maailmaorganisatsiooni kuulekamaks muuta käib risti vastu väiksemate riikide soovile seda paremini tööle panna. Kui aga ameeriklastel ja hiinlastel peaks õnnestuma ühises kandidaadis kokkuleppele jõuda, võib valimine isegi üsna kiiresti toimuda, märkis BBC.
Tony Blairi lootus Briti peaministri kohalt kõrgemale postile astuda jääb pigem utoopia valdkonda. Peasekretäri ametikohale on pakutud ka Poola ekspresidenti Aleksander Kwasniewskit ja Läti presidenti Vaira Vike-Freibergat.
Läti riigipea Vike-Freiberga kasuks räägib see, et ta on naine, seni on kõik peasekretärid olnud mehed. Seni edukaimast naispoliitikust ÜRO liinis, Norra ekspeaministrist ja maailma tervishoiuorganisatsiooni eksliidrist Gro Harlem Brundtlandist pole ÜRO peasekretäri veel saanud. Ka tema nimi eksisteerib praegu võimalike kandidaatide hulgas.
Aafrika annaks teatepulga Aasiale
ÜRO-d on järjest juhtinud kaks aafriklast, nüüd on Aafrika riikide bloki hinnangul Aasia kord. Ühtset kandidaati Aasial veel pole ja pretendente on rohkem kui küll. Kuid nagu minevikukogemus kinnitab, ei pruugi järgmine peasekretär olla ükski seni esile kerkinud isikutest.
Lõuna-Korea üritab sellele kohale suruda välisministrit Ban Ki-mooni. Rõhutatud on ka Tai asepeaministri Surakiart Sathirathai ja ÜRO peasekretäri endise asetäitja, srilankalase Jayantha Dhanapali võimalusi. India nõuab kohta endale, kaaludes peaminister Manmohan Singhi esitamist.
Aasia esindaja on ÜRO-d juba juhtinud. Birmalane U Thant (1961–71) juhtis organisatsiooni kriitilisel ajajärgul, kui külma sõja pinged olid kõige teravamad. USA ja NSV Liit küll leppisid tema juhtimisega, kuid maailmaorganisatsioon oli sel ajal sisuliselt halvatud.
Peasekretäri valimistel vetodesadu
1950. aastal võttis peaassamblee endale õiguse valida peasekretär ilma julgeolekunõukogu soovituseta (norralane Trygve Lie, 1946–53), sest Moskva ja Washington ei leidnud üksmeelt.
Julgeolekunõukogu soovitust pole kerge saada. 1953. aastal valiti peasekretäriks rootslane Dag Hammarskjöld, sest Moskva blokeeris kanadalase Lester Pearsoni valimise. 1971 olid head väljavaated soomlasel Max Jakobsonil, keda toetas ka USA, kuid peasekretäriks sai austerlane Kurt Waldheim.
1981. aastal blokeeris Hiina Waldheimi tagasivalimise ja kompromissina valiti peruulane Javier Perez de Cuellar. Samast aastast kasutatav eelistuste reastamise süsteem on muutnud kompromisskandidaatide leidmise kergemaks. Egiptlase Boutros Boutros-Ghali tagasivalimise 1996 blokeeris USA ja kompromiss tõstis ametisse ghanalase Kofi Annani.
