Mit­mel pool maail­mas ja mit­me aas­takümne jook­sul konf­lik­ti­de la­hen­da­mi­se või vä­he­malt lee­ven­da­mi­se­ga kuul­sust ja aus­tust päl­vi­nud en­di­ne Soo­me pre­si­dent Mart­ti Ah­ti­saa­ri, kes on aas­taid ol­nud üks No­be­li ra­hu-p­ree­mia fa­vo­rii­te, sai vii­maks sel­le au­hin­na­ga pär­ja­tud.

Nor­ra No­be­li ko­mi­tee va­lik lan­ges sel aas­ta esi­ta­tud 197 kan­di­daa­di seast Ah­ti­saa­ri­le va­rem le­vi­nud kuul­dus­te kius­te, et aeg on an­da ra­hup­ree­mia mõne­le Hii­na dis­si­den­di­le või Ve­ne inimõigus­la­se­le. No­be­li ko­mi­tee tõstis esi­le Ah­ti­saa­ri “o­lu­li­si pin­gu­tu­si mit­mel mand­ril ja enam kui kol­me kümnen­di jook­sul rah­vus­va­he­lis­te konf­lik­ti­de la­hen­da­mi­se­l”.

“Loo­mu­li­kult olen ma vä­ga mee­li­ta­tud sel­lest ot­su­sest ja vä­ga tä­nu­lik,” ütles 71-aas­ta­ne Ah­ti­saa­ri esi­me­ses kom­men­taa­ris Nor­ra ringhää­lin­gu­le NRK. Küsi­mu­se­le, mi­da ta peab oma suu­ri­maks saa­vu­tu­seks, vas­tas ta: “Loo­mu­li­kult oli Na­mii­bia ab­so­luut­selt kõige täht­sam, sest see [sõltu­ma­tu­se saa­vu­ta­mi­ne] võttis nii kaua ae­ga.”

Tõepoo­lest, Na­mii­bia­ga si­dus Ah­ti­saa­ri end ju­ba 1973. aas­tal, mil Soo­me pre­si­dent Ur­ho Kek­ko­nen mää­ras ta suur­saa­di­kuks Tan­saa­nias­se, kus ta kat­tis ka tei­si lä­hi­kon­na rii­ke ja lõi si­de­med Na­mii­bia ise­seis­vus­las­te rühmi­tu­se­ga SWA­PO. 1977. aas­tal, kui ta saa­di­kua­me­ti ma­ha oli pan­nud, mää­ra­ti ta ÜRO vo­li­ni­kuks Na­mii­bias (asu­ko­ha­ga siis­ki New Yor­gis).

Lõuna-Aaf­ri­ka Va­ba­riik, mil­le kont­rol­li all Na­mii­bia oli, ei tun­nus­ta­nud Ah­ti­saa­rit ega te­ma järg­la­si ses ame­tis. Kuid 1980. aas­ta­te lõpus, mil Ah­ti­saa­rist oli saa­nud ÜRO ase­pea­sek­retär ja esie­sin­da­ja Na­mii­bias (se­da­puh­ku ju­ba ko­ha­peal), saa­vu­tas Na­mii­bia ise­seis­vu­se suu­res­ti tä­na Ah­ti­saa­ri­le, kes on ni­me­ta­tud ka Na­mii­bia au­ko­da­ni­kuks.

Kuid Na­mii­bia on vaid üks Ah­ti­saa­ri saa­vu­tus­test. Na­gu ta ka ise ei­le pree­mia päl­vi­mi­sest tea­da saa­des ütles, on mär­ki­misväär­sed ka Ace­hi pro­vints In­do­nee­sias ja Bal­kan. Te­ma eest­ve­da­mi­sel suut­sid In­do­nee­sia va­lit­sus ja ise­seis­vu­se eest võidel­nud Ace­hi va­ba­dus­lii­ku­mi­ne jõuda 2005. aas­ta au­gus­tis ra­hu­le­pin­gu­ni, mis te­gi lõpu 30 aas­tat kest­nud rel­va­konf­lik­ti­le.

Kosovo vabaks

Bal­ka­ni­ga, täp­se­mi­ni Bos­nia­ga, puu­tus Ah­ti­saa­ri kok­ku ju­ba 1990. aas­ta­te al­gul ehk en­ne Soo­me rii­gi­peaks ole­mist aas­tail 1994–2000. Sot­siaal­de­mok­raa­ti­de pre­si­den­di­kan­di­daa­di­na või-tis ta Root­si Rah­va­par­tei kan­di­daa­ti Eli­sa­beth Reh­ni na­pilt tei­ses va­li­mis­voo­rus – osalt tä­nu oma si­se­po­lii­ti­li­selt rik­ku­ma­tu­le ima­go­le, osalt küllap ka tä­nu oma vi­sioo­ni­le Soo­mest kui ak­tiiv­sest osa­le­jast rah­vus­va­he­li­sel aree­nil.

Te­ma pre­si­den­dia­jal sai Soo­mest nii Eu­roo­pa Lii­du kui ühis­ra­hat­soo­ni lii­ge, Hel­sin­gis koh­tu­sid Ve­ne ja USA pre­si­dent. Ame­tia­ja lõpus oli Ah­ti­saa­ri taas Bal­ka­nil, veen­des se­da­puh­ku Ser­bia liid­rit Slo­bo­dan Mi­lo­se­vi­ci te­ge­ma 1999. aas­tal lõppu Ko­so­vo sõja­le ehk lep­pi­ma Mi­lo­se­vi­ci vas­tu sõtta läi­nud NA­TO tin­gi­mus­te­ga.

Väi­de­ta­valt just Ko­so­vo tõttu ole­vat Ah­ti­saa­ri ju­ba 2000. aas­tal esi­ta­tud No­be­li ra­hup­ree­mia kan­di­daa­diks ning pä­rast väi­kest pau­si on ta paa­ril vii­ma­sel aas­tal ol­nud taas fa­vo­rii­ti­de seas. Se­da eelkõige Ace­hi pä­rast, kuid ka Ko­so­vo tõttu, kus ta EL-i eri­saa­di­ku­na va­hen­das serb­las­te ja al­baan­las­te kõne­lu­si pro­vint­si staa­tu­se üle. Ah­ti­saa­ri töö­tas Ko­so­vo jaoks väl­ja plaa­ni, mis nä­gi et­te EL-i hool­du­se alust sõltu­ma­tust koos laial­da­se au­to­noo­mia­ga Ko­so­vo serb­las­te­le, kuid eelkõige Ser­bia ja Ve­ne­maa vas­tu­sei­su tõttu see ei ra­ken­du­nud.

See po­le aga kau­gelt­ki kõik, mil­le­ga peaae­gu ko­gu oma karjää­ri vä­lis­tee­nis­tu­ses ja rah­vus­va­he­lis­te or­ga­ni­sat­sioo­ni­de esin­da­ja­na konf­lik­tio­sa­li­si va­hen­da­nud ve­te­ran­dip­lo­maat te­ge­le­nud on.

Näi­teks aas­tail 2000–2001 oli ta sõltu­ma­tu rel­vas­tu­seks­pert Põhja-Ii­ri­maal. 2000. aas­tal va­li­ti ta üheks kol­mest nn tar­gast me­hest, kes pi­did hin­da­ma Aust­ria va­lit­su­se pühen­du­must inim-õigus­te­le ja ras­sis­mi­ga võit­le­mi­se­le pä­rast äär­mus­las­te va­li­mi­s-e­du. 2003. aas­tal uu­ris ta ÜRO erie­sin­da­jana maail­maor­ga­ni­sat­sioo­ni te­ge­vust Iraa­gis pä­rast se­da, kui au­to­pom­mip­lah­va­tus pu­rus­tas ÜRO pea­kor­te­ri Bag­da­dis, tap­pes 22 ini­mest. Ah­ti­saa­ri jä­rel­dus oli, et ÜRO asu­tus­te jul­geo­lek po­le ta­ga­tud ja osalt on sel­les süüdi or­ga­ni­sat­sioon ise. See viis ÜRO tur­vasüstee­mi­de ümber­kor­ral­da­mi­se­ni.

Ja ka see po­le veel kõik. Ah­ti­saa­ri on te­ge­le­nud ÜRO erie­sin­da­ja­na ka hu­ma­ni­taark­rii­si­ga Aaf­ri­ka kir­deo­sas ning 2002. aas­tal juh­tis ta ÜRO uu­ri­misrühma Lää­ne­kal­dal Je­ni­nis pä­rast Iis­rae­li kol­menä­da­last rünna­kut.

Ah­ti­saa­ri po­le jää­nud kõrva­le ka Iraa­gi sõjast, täp­se­mi­ni täie­ma­hu­li­se ko­dusõjao­hu ha­ju­ta­mi­sest. Ni­melt on ta 2007. aas­tast kor­ral­da­nud üsna­gi sa­la­du­ses hoi­tud koh­tu­mi­si šiii­ti­de ja sun­nii­ti­de va­hel, püüdes nen­de le­pi­ta­mi­sel ka­su­ta­da meet­meid, mis olid ka­su­tu­sel Lõuna-Aaf­ri­kas ja Põhja-Ii­ri­maal. Ei­le ütles ta NRK ringhää­lin­gu­le, et ka No­be­li au­hin­na­ra­ha – 1,4 mil­jo­nit dol­la­rit – on abiks sel­le­le init­sia­tii­vi­le.

Ra­hup­ree­mia an­tak­se tal­le üle Os­los 10. det­semb­ril ehk Root­si et­tevõtja, leiu­ta­ja ja fi­lant­roo­bi Alf­red No­be­li sur­maaas­tap­äe­val. En­ne siit il­mast lah­ku­mist 1896. aas­tal kir­ju­tas No­bel oma tes­ta­men­ti kor­ral­du­se asu­ta­da te­ma va­ran­du­se­le tu­gi­ne­valt iga-aas­ta­sed pree­miad suur­saa­vu­ta­ja­te­le füüsi­ka, kee­mia, me­dit­sii­ni, kir­jan­du­se ja ra­hu val­las. Hoo­pis hil­jem li­san­dus ka ma­jan­dusp­ree­mia.

Lapsepõlv ja noorusaastad

•• Martti Ahtisaari sündis Viiburis (nüüdses Vene Võborgis) Oiva ja Tyyne Ahtisaari pojana 23. juunil 1937. Isa Oiva, kelle vana-isa oli emigreerunud Soome Norrast, sai Soome kodanikuks 1929. aastal ja vahetas 1935. aastal Adolfseni nime Ahtisaari vastu.

•• 1952. aastal kolis perekond Oulusse, kus Martti liitus Noorte Meeste Kristliku Ühinguga (NMKÜ).

•• Pärast sõjaväeteenistust asus ta õppima Oulu pedagoogikakooli kaugõppekursusel, saades 1959. aastal algklasside õpetajaks.

•• 1960. aastal asus ta tööle NMKÜ kehalise kasvatuse keskuses Karachis Pakistanis. 1963. aastal Soome naastes astus ta Helsingi polütehnikumi ning tegutses ka arengumaadele abi andvates organisatsioonides.

•• 1965. aastal läks ta tööle välisministeeriumi just arenguabi valdkonda.

•• 1968. aastal abiellus ta Eeva Irmeli Hyvärineniga. Neil on poeg Marko Ahtisaari, kes on tunnustatud muusik ja produtsent.

Nobeli laureaadid

Tänavused Nobeli auhinnad

Meditsiin: Harald zur Hausen, Françoise Barré-Sinoussi ja Luc Montagnier

Füüsika: Yoichiro Nambu, Makoto Kobayashi ja Toshihide Maskawa

Keemia: Osamu Shimomura, Martin Chalfie ja Roger Y. Tsien

Kirjandus: Jean-Marie Gustave Le Clézio

Rahu: Martti Ahtisaari

Viimatised rahupreemiad

•• 2007 Rahvusvaheline kliima-muutuse paneel ja Al Gore

•• 2006 Muhammad Yunus ja Grameen Bank

•• 2005 Rahvusvaheline

Aatomienergia Agentuur ja

Muhammad al-Baradai

•• 2004 Wangari Maathai

•• 2003 Shirin Ebadi

•• 2002 James E. Carter

•• 2001 ÜRO ja Kofi Annan

•• 2000 Kim Dae-jung

•• 1999 Piirideta Arstid

•• 1998 John Hume ja David Trimble