Mainekas rahuvahendaja Martti Ahtisaari võitis kauaoodatult Nobeli
Mitmel pool maailmas ja mitme aastakümne jooksul konfliktide lahendamise või vähemalt leevendamisega kuulsust ja austust pälvinud endine Soome president Martti Ahtisaari, kes on aastaid olnud üks Nobeli rahu-preemia favoriite, sai viimaks selle auhinnaga pärjatud.
Norra Nobeli komitee valik langes sel aasta esitatud 197 kandidaadi seast Ahtisaarile varem levinud kuulduste kiuste, et aeg on anda rahupreemia mõnele Hiina dissidendile või Vene inimõiguslasele. Nobeli komitee tõstis esile Ahtisaari “olulisi pingutusi mitmel mandril ja enam kui kolme kümnendi jooksul rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel”.
“Loomulikult olen ma väga meelitatud sellest otsusest ja väga tänulik,” ütles 71-aastane Ahtisaari esimeses kommentaaris Norra ringhäälingule NRK. Küsimusele, mida ta peab oma suurimaks saavutuseks, vastas ta: “Loomulikult oli Namiibia absoluutselt kõige tähtsam, sest see [sõltumatuse saavutamine] võttis nii kaua aega.”
Tõepoolest, Namiibiaga sidus Ahtisaari end juba 1973. aastal, mil Soome president Urho Kekkonen määras ta suursaadikuks Tansaaniasse, kus ta kattis ka teisi lähikonna riike ja lõi sidemed Namiibia iseseisvuslaste rühmitusega SWAPO. 1977. aastal, kui ta saadikuameti maha oli pannud, määrati ta ÜRO volinikuks Namiibias (asukohaga siiski New Yorgis).
Lõuna-Aafrika Vabariik, mille kontrolli all Namiibia oli, ei tunnustanud Ahtisaarit ega tema järglasi ses ametis. Kuid 1980. aastate lõpus, mil Ahtisaarist oli saanud ÜRO asepeasekretär ja esiesindaja Namiibias (sedapuhku juba kohapeal), saavutas Namiibia iseseisvuse suuresti täna Ahtisaarile, kes on nimetatud ka Namiibia aukodanikuks.
Kuid Namiibia on vaid üks Ahtisaari saavutustest. Nagu ta ka ise eile preemia pälvimisest teada saades ütles, on märkimisväärsed ka Acehi provints Indoneesias ja Balkan. Tema eestvedamisel suutsid Indoneesia valitsus ja iseseisvuse eest võidelnud Acehi vabadusliikumine jõuda 2005. aasta augustis rahulepinguni, mis tegi lõpu 30 aastat kestnud relvakonfliktile.
Kosovo vabaks
Balkaniga, täpsemini Bosniaga, puutus Ahtisaari kokku juba 1990. aastate algul ehk enne Soome riigipeaks olemist aastail 1994–2000. Sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadina või-tis ta Rootsi Rahvapartei kandidaati Elisabeth Rehni napilt teises valimisvoorus – osalt tänu oma sisepoliitiliselt rikkumatule imagole, osalt küllap ka tänu oma visioonile Soomest kui aktiivsest osalejast rahvusvahelisel areenil.
Tema presidendiajal sai Soomest nii Euroopa Liidu kui ühisrahatsooni liige, Helsingis kohtusid Vene ja USA president. Ametiaja lõpus oli Ahtisaari taas Balkanil, veendes sedapuhku Serbia liidrit Slobodan Milosevici tegema 1999. aastal lõppu Kosovo sõjale ehk leppima Milosevici vastu sõtta läinud NATO tingimustega.
Väidetavalt just Kosovo tõttu olevat Ahtisaari juba 2000. aastal esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks ning pärast väikest pausi on ta paaril viimasel aastal olnud taas favoriitide seas. Seda eelkõige Acehi pärast, kuid ka Kosovo tõttu, kus ta EL-i erisaadikuna vahendas serblaste ja albaanlaste kõnelusi provintsi staatuse üle. Ahtisaari töötas Kosovo jaoks välja plaani, mis nägi ette EL-i hoolduse alust sõltumatust koos laialdase autonoomiaga Kosovo serblastele, kuid eelkõige Serbia ja Venemaa vastuseisu tõttu see ei rakendunud.
See pole aga kaugeltki kõik, millega peaaegu kogu oma karjääri välisteenistuses ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajana konfliktiosalisi vahendanud veterandiplomaat tegelenud on.
Näiteks aastail 2000–2001 oli ta sõltumatu relvastusekspert Põhja-Iirimaal. 2000. aastal valiti ta üheks kolmest nn targast mehest, kes pidid hindama Austria valitsuse pühendumust inim-õigustele ja rassismiga võitlemisele pärast äärmuslaste valimis-edu. 2003. aastal uuris ta ÜRO eriesindajana maailmaorganisatsiooni tegevust Iraagis pärast seda, kui autopommiplahvatus purustas ÜRO peakorteri Bagdadis, tappes 22 inimest. Ahtisaari järeldus oli, et ÜRO asutuste julgeolek pole tagatud ja osalt on selles süüdi organisatsioon ise. See viis ÜRO turvasüsteemide ümberkorraldamiseni.
Ja ka see pole veel kõik. Ahtisaari on tegelenud ÜRO eriesindajana ka humanitaarkriisiga Aafrika kirdeosas ning 2002. aastal juhtis ta ÜRO uurimisrühma Läänekaldal Jeninis pärast Iisraeli kolmenädalast rünnakut.
Ahtisaari pole jäänud kõrvale ka Iraagi sõjast, täpsemini täiemahulise kodusõjaohu hajutamisest. Nimelt on ta 2007. aastast korraldanud üsnagi saladuses hoitud kohtumisi šiiitide ja sunniitide vahel, püüdes nende lepitamisel kasutada meetmeid, mis olid kasutusel Lõuna-Aafrikas ja Põhja-Iirimaal. Eile ütles ta NRK ringhäälingule, et ka Nobeli auhinnaraha – 1,4 miljonit dollarit – on abiks sellele initsiatiivile.
Rahupreemia antakse talle üle Oslos 10. detsembril ehk Rootsi ettevõtja, leiutaja ja filantroobi Alfred Nobeli surmaaastapäeval. Enne siit ilmast lahkumist 1896. aastal kirjutas Nobel oma testamenti korralduse asutada tema varandusele tuginevalt iga-aastased preemiad suursaavutajatele füüsika, keemia, meditsiini, kirjanduse ja rahu vallas. Hoopis hiljem lisandus ka majanduspreemia.
Lapsepõlv ja noorusaastad
•• Martti Ahtisaari sündis Viiburis (nüüdses Vene Võborgis) Oiva ja Tyyne Ahtisaari pojana 23. juunil 1937. Isa Oiva, kelle vana-isa oli emigreerunud Soome Norrast, sai Soome kodanikuks 1929. aastal ja vahetas 1935. aastal Adolfseni nime Ahtisaari vastu.
•• 1952. aastal kolis perekond Oulusse, kus Martti liitus Noorte Meeste Kristliku Ühinguga (NMKÜ).
•• Pärast sõjaväeteenistust asus ta õppima Oulu pedagoogikakooli kaugõppekursusel, saades 1959. aastal algklasside õpetajaks.
•• 1960. aastal asus ta tööle NMKÜ kehalise kasvatuse keskuses Karachis Pakistanis. 1963. aastal Soome naastes astus ta Helsingi polütehnikumi ning tegutses ka arengumaadele abi andvates organisatsioonides.
•• 1965. aastal läks ta tööle välisministeeriumi just arenguabi valdkonda.
•• 1968. aastal abiellus ta Eeva Irmeli Hyvärineniga. Neil on poeg Marko Ahtisaari, kes on tunnustatud muusik ja produtsent.
Nobeli laureaadid
Tänavused Nobeli auhinnad
Meditsiin: Harald zur Hausen, Françoise Barré-Sinoussi ja Luc Montagnier
Füüsika: Yoichiro Nambu, Makoto Kobayashi ja Toshihide Maskawa
Keemia: Osamu Shimomura, Martin Chalfie ja Roger Y. Tsien
Kirjandus: Jean-Marie Gustave Le Clézio
Rahu: Martti Ahtisaari
Viimatised rahupreemiad
•• 2007 Rahvusvaheline kliima-muutuse paneel ja Al Gore
•• 2006 Muhammad Yunus ja Grameen Bank
•• 2005 Rahvusvaheline
Aatomienergia Agentuur ja
Muhammad al-Baradai
•• 2004 Wangari Maathai
•• 2003 Shirin Ebadi
•• 2002 James E. Carter
•• 2001 ÜRO ja Kofi Annan
•• 2000 Kim Dae-jung
•• 1999 Piirideta Arstid
•• 1998 John Hume ja David Trimble