520 päeva kestnud missiooni jooksul jälgiti katsejäneseid pidevalt ja tehti hulgaliselt korduvaid eksperimente. Nüüd on teadlaste rühm eesotsas Pennsylvania ülikooli uneuurija Mathias Basneriga avaldanud kokkuvõtted uuringutest, käsitledes just kehalist aktiivsust, magamist ja tähelepanuvõimet.

Une uurimiseks kasutati nn aktigraafe ehk käekellasarnaseid aparaate, mis salvestasid minutilise intervalliga inimese liikumise või liikumatuse. Talletati ka info selle kohta, millistes valgustingimustes oli aktigraafi kandja igal hetkel. Paljude eksperimentide seas mõõdeti näiteks osalejate tähelepanuvõimet, lastes neil vajutada arvutiklaviatuuri klahvi iga kord, kui ekraanile ilmus punane täpp. Mõõdeti reaktsioonikiirust ja seda, mitu korda vajutati klahvile hoolimata sellest, et täppi tegelikult ei ilmunud. Andmed salvestati mälupulkadele ja toimetati koos prügiga regulaarselt „kosmosejaamast” välja.

Juba kolm-neli nädalat pärast luugi sulgemist ehk „lennu” algust hakkasid astronaudid ilmutama aina vähem ja vähem aktiivsust. „Üldiselt nad suurendasid oma uneaega ja ärkvel olles vähendasid aktiivsust,” ütles Basner. Une kvaliteet erines kuuel mehel suurel määral.

Enamik oli hädas

Kuna valguse ja pimeduse vaheldumist ei olnud, kaldus üks neist tasapisi 25-tunnise ööpäeva poole – mis kokkusattumise tõttu ongi lähedane tegelikule 24,65-tunnisele Marsi ööpäevale. Teised säilitasid 24-tunnise tsükli, kuid üks neist hakkas magama üsna suvalistel hetkedel, olgu ööl või päeval. Teine aga magas missiooni jätkudes oma kaaslastega võrreldes aina vähem ja vähem. Kolmas magas küll öösiti, kuid tegi päeval samuti üha pikemaid uinakuid. „Missiooni edukust silmas pidades ei saa seda heaks pidada, sest päevasel ajal tuleb täita tähtsaid ülesandeid,” leidis Basner. Ühel osalejal kujunes välja kerge depressioon.

Kokkuvõttes täheldati enamikul erinevaid unehäireid. „Vaid kaks meest kohanesid missioonil hästi. Ülejäänud neljast igaühel esines vähemasti üks suur probleem, mille puhul me peame küsitavaks, kas see inimene sobib nii pikale missioonile,” märkis Basner. „Kui me kunagi tõesti tahame minna Marsile ja tahame sinna saata inimesi, siis peame ikka teadma, kuidas nad pikaajalise suletud ruumis viibimisega hakkama saavad,” leidis ta.