Teadlaste päid on pikemat aega vaevanud küsimus: kui jääkoorikud Marsi polaaraladel on nähtavad Maalegi, siis miks liiva alla peidetud jääd on võimalik leida ka planeedi ekvaatori lähistelt? Viimase viie miljoni aasta jooksul on meie naaberplaneet elanud üle ligemale 40 ekstreemsete oludega jääaega, järeldas hiljuti Hawaiil töötav astronoom Norbert Schörghofer. 

Kui Maa pöörlemist ümber oma telje aitab stabiliseerida Kuu, on Marsi kaaslased liiga väikesed, et planeeti tasakaalustada. Seetõttu võib Marsi kalle orbiidil kõikuda isegi 15 ja 35 kraadi vahel, mille tulemusena muutub päikesevalguse jõudmine planeedi eri piirkondadesse. Ja iga 125 000 aasta järel vahetavad jääkoorikud planeedi polaaraladel oma asukohta, tuvastas Schörghofer arvutisimulatsioonidele tuginedes.


Veel kuni 1965. aastani, mil planeedist möödus kosmoseaparaat Mariner 4, oletati Maal, et punasel planeedil võib olla lahtist vett. Sellele hinnangule pani aluse 19. sajandi astronoom Percival Lowell, kes arvas Marsi pinnal nägevat lausa kanalivõrgustikku. Nüüd teatakse, et heledamate ja tumedamate varjude vaheldumine planeedi pöörlemisel oli optiline eksitus. Lähemal vaatlemisel midagi sellist ei leitud.

Praeguseks on selgunud, et Marsil on võimalik leida kaht tüüpi jääd – polaaraladel hästi vana jääkoorikut, madalamatel laiuskraadidel aga poorset nooremat jääd, mis küll on kõikjal kaetud kuivema pinnasega, kirjutas Schörghofer ajakirjas Nature.


Uus kosmoseaparaat

Kui järgmisel aastal õnnestub Marsi pinnale toimetada Phoenix Landeri kosmoseaparaat, tekib teadlastel ka uus võimalus piiluda pisut sügavamalt planeedi kooriku sisse. Praegu tiirleb ümber punase planeedi kolm Maa satelliiti: Mars Odyssey, Mars Express ja Mars Reconnaissance Orbiter. Oma väikest, kuid teadusele murrangulisi avastusi tõotavat tööd jätkavad ka marsikulgurid Spirit ja Opportunity.