Ta on alati lihtrahva poolel ja kirub härraseid, aga on ise samasugune lipsuga härra. Poliitikuna on ta liberaal, kuid hääli näppab konservatiividelt ja sotsidelt. Ta pole mingi äärmuslane, ent oskab veenvat mulli puhuda – on ta ju magistrikraadiga populist. Ta teab, et lubaduste kõrvale on vaja ka karismaatilist liidrit. Ja ühtäkki on temast, Põ­lis­soomlaste partei liidrist Timo Soinist just selline saanudki.

Kohalikel valimistel kogutud 5,4 protsenti häältest ei ole küll veel suur läbimurre, sest 1970. aastal suutis Veikko Vennamo juhitud Soome Maapartei (SMP) koguda 10,5 protsenti. Kuid 1995. aastal oli raha otsas ja partei kuulutas välja pankroti. Selle varemetele tekkis partei Perussuomalaiset, mille parim eestikeelne vaste oleks ehk Põlissoomlased. 12 aastat hiljem on suurparteide hirm tagasi. Soini juhtimisel on see astumas juba Vennamo mõõtu saabastesse.

Veikko Vennamo oli kunagi ainus poliitik, kes julges president Urho Kaleva Kekkosele vastu hakata. Edaspidi lõi ta laineid nn rötösherra’sid ehk siis korrumpeerunud poliitikuid ja ärimehi kirudes. Kuigi ega ta ise eksministrina nendest väga palju ei erinenudki.

Lõuna-Karjala tagasi

Nüüd seisab Põlissoomlased veidi teises olukorras: partei liikmed nõuavad veelgi suuremat heaolu heaoluühiskonnas, vaevumata eriti raha kokku liitma. Nad tahavad esindada lihtrahvast, kuid ei kuuluta proletaarset revolutsiooni, vaid libertaarset vabadust. Nad on vastu Euroopa Liidule. ei häbene nõuda tagasi ka Lõuna-Karjalat ja nõua­vad, et immigrandid käituksid maal selle tavade kohaselt, kuid on ülisolvunud, kui neid selle pärast rassistideks peetakse.

Partei esimees, 46-aastane Timo Soini on riigiteaduste magister ja tema magistritöö teemaks oli just populistlik poliitika. Alati oma teed kõndiv roheline muusik Pertti „Veltto” Virtanen on psühholoogiamagister. Eduskunna kolm ülejäänud Põlissoomlaste esindajat on endine abinotar, masseerija ja politseinik. Rusikakangelane Toni Halme kadus mullu parlamendist.

19. sajandi lõpus USA-s maameeste liikumisena sündinud populism on demokraatlikus poliitikas leidnud koha, millele vanad parteid vastu panna ei suuda. Ja mõistagi on kõik vihased. Põlissoomlaste liikmete kõnepruuk ei ole diplomaatiline. Nad sõimavad teised parteid korralikult läbi ja mõni ime, et neid valitsusse ei taheta.

Ent valijatele meeldib Põlissoomlaste partei seda enam. Kui 1959. aastal Väiketalupoegade Parteina tollasest Maaparteist (nüüdne Keskpartei) välja marssinud SMP koosnes alguses põllumeestest, siis Põlissoomlaste liikmeid nähakse pigem juba pullimeestena, kes on alati väga

oodatud külalised telesõudes ja lauluvõistlustel. Nad on alati seal, kus on rahvas, mitte kabinettides nagu tõsisemad parteid. Ja see on ka Põlissoomlaste trump.

Ühel päeval leiab Soomegi end olukorras, kus suure suuga poliitikutele tuleb leida ministrikoht. Ja Soome Maaparteid on minevikus juba proovitud. Minister Pekka Vennamot mäletab Soome küll peamiselt postkontorite sulgejana. Minister Urpo Leppäst aga vaid tema neljanda abiellumise tõttu.

Ütlemisi

Timo Soini

põlissoomlaste juht

•• „Demarid (sotsiaaldemokraadid – toim) võiksid kaaluda rahaühiku muutmist eurost demariks. Üks demar oleks sada käpardit.”

•• „Karjala on osa Soomest, me ei ole mitte röövretkel, vaid nõuame röövlilt saaki tagasi.”

•• „Meie parteil on 1840 kandidaati ja nende hulgas on paar selli, kes suhtuvad immigratsiooni veidi jäigemalt. Siin üritatakse meid klammerdada vaid ühe teema külge.”

•• „Ma ei mõista feministe ja nemad ei mõista mind. Selles osas on meil üksmeel.”

•• „Vanad pursuiparteid on teinud presidendi (võimupiiridest) probleemi, mida pole olemas. See taldrikumäng ei huvita Soome piiridest väljaspool kedagi.”

•• „Euroopa Liidu tahtmine hunte kaitsta on mõistetav, on ta ju ise paras hunt.”

•• „Kookospähklile ajusid istutada on sama tõe­näoline kui panna Euroopa Liit toimima.”

•• „Meie asjade üle otsustavad endisest enam kreeklasest kommunist, itaallasest fašist, sakslasest pankur ja prantslasest sotsialist.”