Katastroof sai alguse 20. ap­rillil, kui naftaplatvormil Deepwater Horizon toimunud plahvatus, milles hukkus 11 töölist, vallandas miljonite barrelite toornafta väljapaiskumise puuraugust. Naftavoolu peatamiseks ette nähtud seadeldis ei töötanud ning korduvad katsed auk muude meetoditega sulgeda ei andnud tulemust.

Juuli lõpus suudeti puurauk siiski ajutiselt kinni panna. Samal ajal käis ka kaldsuunas teise augu puurimine, mis saadi valmis möödunud neljapäeval. Ligi viis kilomeetrit allpool merepõhja lekkinud puuauguni jõudnud lisapuuraugu kaudu pumbati sinna tsementi ning pärast survekontrolli söandatigi pühapäeval puurauk suletuks kuulutada.

Katastroofi kahjusid ei ole veel kokku arvestatud ja keskkonna osas võib reostuse ulatus selguda alles aastate pärast. Kuna kaldale ja ka veepinnale jõudis esialgu arvatust vähem naftat, on käimas vaidlused küsimuses, kuhu lekkinud nafta ikkagi kadus. Eelmisel kuul oletasid valitsusametnikud, et kogunisti kolm neljandikku lekkinust on lagunenud, aurustunud, elusorganismide poolt ümber töödeldud või siis suudetud kokku koguda. Kuid osa teadlasi väidab, et tohutus koguses naftat on siiski Mehhiko lahes, ilmselt merepõhja vajunult.

USA valitsuse käsul on naftapuuraugu operaatorfirma BP eraldanud 20 miljardit dollarit erifondi, millest hüvitatakse kannatanute kahjud. Nende hulgas on ka näiteks kalurite ära jäänud teenistus, kuna naftalekke tõttu olid mitmes piirkonnas kalapüük keelatud. Reostuse likvideerimiseks on BP seni kulutanud umbes kaheksa miljardit dollarit.

Sel kuul avaldatud BP sisejuurdluse raportis süüdistatakse puuraugu rajanud firmat Halliburton augu vales tsementeerimises ja puurtorni omanikku Transoceani selles, et sulgur­klapp ei töötanud. Enda süüks peab BP seda, et survetestide tulemusi tõlgendati valesti.