Neli aastat tagasi, kui viimati riigipäeva valiti, oli sotside toetus 34,9 protsenti. Partei rekordiks on jäänud Olof Palme 1968. aastal saavutatud 50,1 protsenti, alla kolmekümne protsendi on aga sotside valimistulemus jäänud ajaloos vaid korra – 1911. aastal 28,5 protsendiga. Sotse ei lohuta ka see, et teised arvamusküsitlused pakuvad nende toetajaskonnaks 29–30 protsenti.

Peaminister Reinfeldti juhitava paremliberaalse partei Moderaadid toetus on küsitlustes tõusnud 30–33 protsendini ja ka nemad peavad sellist tulemust hämarast ajaloost otsima – 1968. aastal käisid nad põhjas lausa 11,5 protsendi peal, praegusest kõrgema 36,5-protsendilise toetuse said Moderaadid viimati Igamehe Valimisliidu nime kandes septembris 1914. Kas tõesti on Rootsi poliitika naasnud Esimese maailmasõja aegadesse?

Valitsusparteid olid ka Rootsis tõsistes raskustes, kui üleilmne majanduskrahh 2008. aastal nende poliitika küsimärgi alla seadis. Kriisimeetmed ei saanudki olla populaarsed ja vahepeal juba paistis, et vasakparteide ühisrinne suudaks kergesti paremparteide alliansi võimult kukutada. Veel mais näitas uuringufirma SKOP küsitlus sotside, vasakpartei ja roheliste ühistoetuse küündimist 50,4 protsendini.

Kuid see hoog on vaibumas, vasaku ja parema tiiva duell on praegu seisus (SKOP-i järgi)

44,4 : 49,8 protsenti. Parem on võitmas. Keskkonnapartei ehk roheliste toetajaskond küündib Aftonbladeti küsitluses küll 10,7 protsendini, mis kahekordistaks nende ajaloolise rekordtulemuse (5,5 protsenti aastal 1988). Praegu on isegi rohkem pildil üks roheliste eestkõnelejaid Maria Wetterstrand, kes nooruslikkusega korjab toetajaid ilmselgelt just Sahlini tagant. Ka Vasakpartei võib ligi kuueprotsendilise toetajaskonnaga rahul olla.

Probleemiks paistab olevat see, mida alguses poleks pidanud isegi kartma – aastakümneid pildil olnud ja omal ajal ministrina ka Estonia laevahuku teemadega tegelenud Mona Sahlinil ei ole sotside parteiliidrina sellist karismat, et peaministri kohale tõusta. Tema jalgealust on õõnestanud ka sotside endise juhi Göran Perssoni kriitika, et praegused juhid ei pinguta piisavalt valimisvõidu nimel.

Sotside valusaimaks kirstunaelaks paistab olevat maksupoliitika. Valijaid häirib, et Rootsi riik on muutunud liiga kalliks kohaks, kus elada, punaroheliste allianss aga pakub just uusi maksutõuse, mida paremparteid nende vastu ka kohe ära kasutavad. Vasakparteid ja rohelised lubavad tõsta tulumaksu ja kinnisvaramaksu. Punarohelised tahtvat juurutada ka noorsoomaksu, torkas valitsusleer. Punaroheliste eilne kampaanialoosung  kärpida CO2 emissiooni 30 protsenti ei ole just see, mis neid valitsusparteidest ette tõstaks.

Rootsi Demokraadid parlamenti?

•• Majanduskriisi taandumine soosib selgelt neid, kes valitsuses olles otsuseid langetasid. Opositsiooni kriitika ei ole praegu see, mida valijad kuulama kipuks. Pigem otsitakse endale uusi lemmikuid L’establishmentist (ehk siis võimulolekuga harjunud poliitilisest eliidist) eemalt.

•• Immigratsioonivastase kampaania tõttu äärmuslikukski peetav Rootsi Demokraatide partei on esimest korda küündimas üle riigipäeva pääsemiseks vajaliku neljaprotsendilise künnise. Hea-oluühiskonda nad ei vaidlusta, küll aga immigrantide sissetungi.

•• Rootsi Demokraadid on juba algatanud ka rahvusvahelise skandaali – kuna Rootsi TV4 keeldus selle partei valimisreklaami eetrisse laskmast, tõstsid protesti kolm mõjukamat paremparteid naaberriigist Taanist – Venstre, konservatiivid ja Taani Rahvapartei.

•• Nende arvates juurutatakse Rootsis valimiseelset tsensuuri ja nad kavatsevad protestiga minna ka Euroopa Nõukogu ette.

•• Mullu Euroopa Parlamendi valimistel ilma teinud Piraadipartei pole aga praegu enam üldse pildil.