IMF seletab Euroopa jätkuvaid probleeme just jätkusuutmatu (ehk populistliku või passiivse) poliitikaga, mida mõni valitsus on harrastanud. Kõige kiirema tempoga (enam kui viieprotsendilise majanduskasvuga) väljuvad kriisist Euroopas Türgi ja Kosovo, veidi vaieldavama statistika kohaselt ka Valgevene, kuid paljud riigid on langenud sügavasse stagnatsiooni just üle pea kasvanud riigivõla tõttu. Kriis jätkub peamiselt seal, kus valitsusel pole julgust või tahet kasvava võlakoormaga toime tulla.

Kreeka kriisi kolmandal aastal jätkumine pole eriti üllatav, sest statistika ilustamise haigusest peab riik alles tervenema, sotsialistide valitsus on aga ilmutanud parajat vastumeelsust IMF-i ja Euroopa Liidu survel ette võetud eelarvekärbete suhtes. Pelgalt peaminister Georgios Papandreou ambitsioonikatest lubadustest ei piisa, et riik jalule tõsta. 2011. aasta eelarvesse arvestatakse sisse 2,6-protsendiline majanduslangus ja eelarvedefitsiidiks veel seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Eelarvedefitsiit küll väheneb, kuid euroala suurima võlakoormaga riik arvestab isegi võla kasvamist.

Rumeenias pole oodata majanduskasvu isegi mitte veel 2012. aastal. Valitsust on 2008. aasta detsembrist juhtinud liberaaldemokraat Emil Boc, kes kaotas parlamendi usalduse aasta tagasi, kuid on jätkanud ametis. Radikaalseid kärpeplaane alles kaalutakse, ei paista olevat jõudu, kes langetaks otsuseid. Samal ajal kui valitsus ei suuda makse koguda, on riigi palgal kolmandik Rumeenia tööjõust ja pensionidekski makstakse täispalka. Konstitutsioonikohus nurjas ka plaani pensione 15 protsenti kärpida. Rumeenia parlament tahab hoopis pensionireformi eest presidenti tagandama hakata, samal ajal uskudes, et IMF annab kõikide oma soovituste eiramise kiuste riigile uue laenu.

Chavezi poliitika karil

Venezuelaga on lood päris viltu. Hiljuti koostas 26 sealset majandusprofessorit ühisavalduse, milles süüdistas kriisi süvenemises valitsuse ideoloogilisi ja vigaseid majandusotsuseid. Mõni nimetab riigi praegust olukorda lausa „revolutsiooniliseks retsessiooniks”. Kuna „21. sa­jandi sotsialismi” juurutav Hugo Chavez on järjekindlalt keskklassi nõrgestanud, pole ka oodata, et eratarbimine majandust jalule aitaks, tööstustoodang on aga natsionaliseerimiste tõttu järsult kahanenud.

Samal ajal kui Venezuela majandus kahaneb, kasvavad praktiliselt kõik naaberriigid ligi viie-kuueprotsendilises tempos. Ainus negatiivne erand on ehk vaid Venezuela rahast sõltuv Kuuba.

Põhja-Korea majandusstatistikat küll IMF-il ei ole, kuid viimatised teated on rääkinud nurjunud rahareformist ja taaspuhkenud näljahädast. Viimane stalinistlik riik maailmas peidab sügavat majanduskriisi militaristlike loosungitega, tõsisemaid reforme, mis aitaks rahareformi tõttu säästudeta jäetud kodanikke, ei ole kuskil näha.

Tänavused kukkujad

Iirlased on jälle kriisis

•• Läti on teinud küll suuri pingutusi, et kriisist välja tulla, kuid tänavu jääb riik veel miinuspoolele. Uus valitsus hakkab ilmselt kulutusi kokku tõmbama.

••  Island kannab praktiliselt ka Bri­ti ja Iiri panganduskrahhi koor­mat ja on sattunud paariarolli, sest keeldub sealseid võlgu maks­mast. Riigi tee kriisist välja on rajatud IMF-i laenudele.

•• Hispaania võlakriis jätkub, tä­navu nende majandus plussi ei jõua ning valitsus ja keskpank vaid­levad ka selle üle, kas 2011 on oodata alla- või üle üheprotsendilist majanduskasvu. Valitsus kärbib praegu dramaatiliselt oma kulutusi.

••  Iirimaa libises esimese riigina majanduslangusest väljumise järel sinna tagasi ja sealne võla­koorem on hakanud kasvama.