Mööda majanduskriisis Euroopat käib jälle ringi separatismitont
Vinduv majanduskriis on õhutanud eraldumismeeleolu õige mitmes Euroopa riigis – eelkõige nende jõukamates piirkondades – , kuigi keskvõimu alt pääsemise taotlus pole teadagi uus ei Hispaanias, Itaalias, Belgias, Suurbritannias ega Prantsusmaalgi.
Mitmed viimasel ajal toimunud kohalikud valimised ja eriti otsus korraldada 2014. aastal referendum Šotimaa iseseisvumise küsimuses on separatismiteema aina selgemalt esile toonud. See hakkab muutuma ka EL-i teemaks, sest enamasti soovivad regioonid keskvõimu alt vabaneda, kuid euroliitu edasi jääda ning tekib küsimus, kas näiteks iseseisvunud Kataloonia peaks siis uue liikmena EL-i astuma.
Valik on noateral
Just Kataloonia, suure autonoomiaga Hispaania piirkond, on tõusnud viimastel nädalatel tähelepanu keskmesse, sest eeloleval pühapäeval toimuvad seal kohalikud valimised. Rahva arvamust iseseisvumise kohta küll otsesõnu veel ei pärita, kuid sisuliselt on sellest saanud siiski põhiküsimus ja üsna tõenäoliselt võidavad separatismimeelsed jõud – eelkõige valitsev konservatiivne CiU, aga ka vasakpoolne ERC – absoluutse enamuse. Hispaania kaks suuremat parteid, parempoolne PP ja sotsialistlik PSOE, saavad Kataloonia parlamendis ilmselt alla 40% kohti.
Valimistel saadud tugev toetus annab CiU juhile, praeguselegi Kataloonia juhile Artur Masile tugevama mandaadi täita oma lubadus – referendum Kataloonia enesemääramise küsimuses –, isegi kui keskvalitsus seda korraldada ei luba. Mas on kutsunud ka kõiki valijaid, kes tavaliselt CiU-d ei toeta, seekord Kataloonia huvides häält neile andma. „Kui me ei saavuta absoluutset enamust, ei võeta meid tõsiselt,” ütles ta.
Kataloonia ajalehes El Periodico hiljuti avaldatud küsitlus näitas, et iseseisvust pooldab 51% sealseid elanikke. Toetus väheneb aga 40%-ni, kui iseseisvumine peaks tähendama ka EL-ist lahkumist.
Eelmisel nädalal ametlikult valimiskampaaniat alustades ütles Mas, et on iseseisvuse poolt isegi siis, kui see tähendab Kataloonia väljalangemist EL-ist. „Kui me oleme kindlad, et Kataloonia jääb EL-ist välja, peame mõtlema, kas seda referendumit siiski korraldada,” ütles ta. „Mina olen aga igal juhul selle korraldamise poolt.” Siiski eelistab ka Mas esitada referendumil küsimuse sõnastuses: „Kas te tahate, et Katalooniast saaks uus Euroopa Liidu riik?”
Mas kinnitas, et pärast nüüdseid valimisi palub ta parlamendil võtta vastu deklaratsiooni „õigusest otsustada”. Selle eesmärk on tema sõnul „võita Euroopa institutsioonide ja rahvusvahelise kogukonna ja ideaalis ka Hispaania riigi respekt”. Mas on püüdnud, kuigi edutult, veenda ka EL-i institutsioone katalaanide enesemääramisõigust toetama.
Peale selle on Mas lubanud konflikti rahvusvaheliseks muuta, kui keskvalitsus referendumi blokib. „Sel juhul peame me minema Brüsselisse selgitama, et nad ei lase meil isegi rahvaga nõu pidada,” ütles ta hiljuti. Masi sõnul peaks peaminister Mariano Rajoy võtma eeskuju Briti kolleegist David Cameronist, kes lubas Šotimaal referendumi korraldada. „Kui britid suudavad läbi rääkida, siis Hispaania valitsus lihtsalt ähvardab,” ütles Mas ajalehele La Vanguardia.
Kui katalaanid valiksid referendumil iseseisvuse, vallandaks see Hispaanias põhiseaduskriisi, sest seal pole juriidilist mehhanismi mõne piirkonna iseseisvumiseks. Raskustes oleks ka EL, sest liidulgi pole n-ö käitumisjuhist puhuks, kui mõni liikmesriik laguneb. Üldiselt ollakse arvamusel, et iseseisvunud Šotimaa, Kataloonia või Baskimaa peaks uusliikmena EL-i astuma, mille nurjamiseks aga teatavasti piisab ühe liikmesriigi vetost.
Tüli Euroopa südames
Liikmesriigi lagunemisele, vähemasti sõnades, on juba aastaid oldud kõige lähemal EL-i südames Belgias, kus valitsuse moodustamine venis pärast 2010. aasta valimisi flaamide ja valloonide vastasseisu tõttu üle 500 päeva. Praegu näib, et 2014. aasta valimistel võib asi veelgi teravneda, sest nagu näitasid hiljutised kohalikud valimised, on flaami natsionalism veelgi tugevnenud.
Rahvuslik Uus Flaami Allianss on võitnud toetajaid juurde üle kogu hollandikeelse Flandria ja saavutas Antwerpenis sotsialistide üle ajalooliseks kuulutatud võidu. Alliansi juht Bart De Wever haaras kohe härjal sarvist ja kutsus peaminister Elio Di Rupot riiki radikaalselt reformima. De Weveri soov on muuta Belgia konföderatsiooniks ehk anda flaamikeelsele põhja- ja prantsuskeelsele lõunaosale rahanduslik sõltumatus, jättes samal ajal näiteks kaitsepoliitika ühiseks. Tekib küsimus, mis saab sel juhul nii Flandria, Belgia kui ka EL-i pealinnaks olevast Brüsselist, mille elanikkond on valdavalt prantsuskeelne.
Di Rupo püüdis küll flaami natsionalistide edu pisendada, rõhutades, et tegemist on vaid kohalike valimistega, kuid De Weveri partei kogus viimastel üldvalimistel kõige rohkem hääli. Pole suurt põhjust arvata, et tema sõnum – lõpetada maksumaksja raha pumpamine Vallooniasse ehk flaamide kohtlemine lüpsilehmadena, nagu ta ise väljendus – oleks kahe aasta pärast vähem ligitõmbav.
Jõukuse põhjast lõunasse lüpsmine on juba pikemat aega olnud konfliktiaineks ka Itaalias, kus Põhjaliiga edendab Padania ehk iseseisva Põhja-Itaalia ideed. Mõneti iroonilisel moel kipub veel olematu Padania juba omakorda lagunema, kui pidada silmas eriti tänavu veidi laiemalt edenema hakanud Venezia iseseisvumisliikumist. Õieti tuleks seda ilmselt nimetada taasiseseisvumiseks, sest Venezia oli ju üle tuhande aasta vabariik, enne kui 1797. aastal Napoleoni kätte langes.
Rooma orjuses
Repubblica Veneta, nagu taastatud riiki nimetataks, võiks siiski koosneda mitte ainult maailmakuulsast kanalitelinnast, vaid ka Veneto piirkonnast, mille pealinn Venezia on, ning osast Lombardiast, Trentinost ja Friuli-Venezia Giuliast, millel on elanikke üle viie miljoni. Eraldumise aluseks oleks ajalooline erinevus ülejäänud Itaaliast, märgivad aktivistid, nimetades erinevat dialekti ja lähedasi sidemeid Aadria mere äärsete rahvastega.
Nagu Kataloonia Hispaanias, on ka Veneto üks Itaalia jõukamaid piirkondi, mis on ammugi kurtnud, et peab oma maksurahaga täitma keskvalitsuse kukrut. Hiljuti loodud Indipendenza Veneta parteid juhtiv Lodovico Pizzati, endine Maailmapanga ökonomist, on välja arvestanud, et 70 miljardist Roomale makstavast eurost saadakse otse või kaudselt tagasi umbes 50 miljardit. Seega kaotatakse igal aastal paarkümmend miljardit.
Viimased küsitlused on näidanud suurt toetajaskonda Venezia sõltumatusele. Septembris kohalikus ajalehes Il Gazzettino avaldatud uuringus oli iseseisvuse poolt 70%, ajalehe Corriere della Sera küsitluses isegi 80% vastanuid. Sama meelt on Veneto regiooni kuberner Luca Zaia, kes kuulub Põhjaliigaga seotud erakonda Liga Veneta ja on kuulutanud, et veneetslased on tüdinud olemast „Rooma orjad”.
Itaalias tähistati
eelmisel aastal Risorgimento ehk riigi ühendamise 150. aastapäeva (kuigi selle algus- ja lõpuaasta on vaieldav). Paljud veneetslased on aga veendunud, et Venezia ühines sunniviisiliselt. 1
