Viimasel aastakümnel on Venemaa ajaloolise tekkimise ja arengu kontseptsioon teinud läbi suuri muudatusi. Üha rohkem püütakse näidata, et Venemaa on tekkinud nagu omal ajal Nõukogude Liit – rahvaste vabatahtliku liiduna – ning riikluse arendamisse on andnud võrdse panuse kõik Venemaa rahvad.

Algas see 2002. aastal, mil Moskva väitis, et tatarlased ja marid liitusid 450 aastat tagasi vabatahtlikult Venemaaga. Keskvõim eraldas suurema summa raha ja maha peeti vastavad pidustused. Mitmed maride ja tatarlaste rahvuslikud organisatsioonid küll protestisid ning meenutasid, kuidas „vabatahtliku” liitumise tagajärjel põletati maha Kaasan ja et Ivan Groznõi alamad edastasid teateid, kuis kõik jõed olid laipu täis ja veri voolas ojadena.

Järgmisena tähistati 2008. aastal Udmurdimaa vabatahtliku liitumise 450. aastapäeva, mis sedapuhku tõi kaasa üsna pretsedenditu kohtuasja algatuse. Nimelt leidsid kuus julget udmurti, et aastapäeva tähistamine riivab nende rahvustunnet ega ole vastavuses tegeliku ajalooga. Põhjuseks asjaolu, et Udmurdimaad polnud 450 aastat tagasi olemas ja Venemaagi oli vaid Moskva suurvürstiriik. Samuti ei saa juttu olla vabatahtlikkusest, kui kohalikud rahvad alistati mõõga ja tulega. Venemaa ülemkohtu kassatsioonikolleegium aga ei võtnud udmurtide hagi menetleda. Seega tähistati 2008. aasta septembris Iževskis ülima pidulikkusega Udmurdimaa liitumist ja selleks kulus 18 miljardit rubla. Samal ajal ei jätkunud raha uue udmurdikeelse aabitsa väljaandmiseks.