Moskva Varandusenatuke kilekotiga pea all, magab suurlinna kodutu välja öist hulkurielu. Rööpaid mööda kolistav metroorong veab tema väsimusest tundetut keha juba teab mitmenda ringi Moskva maanteede, kõrghoonete ja parkide all. Tuhandete inimestega koos sukeldun eskalaatoril maa– alusesse käiku. Mürinaga tormab tunnelisuust välja metallkastide rida. Peatudes vaid hetkeks, haarab ta mind endaga kaasa pimedusse. “Ettevaatust, uksed sulguvad,” jääb kõrvu kumisema ja olengi ühendanud oma saatuse mulle tundmatute inimestega, kellega koos kihutan jumal teab kui sügaval ja kus mulla ja savi all.

Nemad aga istuvad tuimade nägudega. Suurlinna inimesed, harjunud iga päev oma elust kustutama aega kusagilt kusagile kulgemiseks, on nagu rotid immuunsed mis tahes “mürgi” suhtes. Täiesti ükskõikselt krimpsutab tädike nägu, kui metroorong ta ukse vahele jätab. “Ah, magamisvagun…” kommenteerib meesterahvas haigutades, kui vagunis korraga kõik tuled kustuvad ja tormame mingite juhtmete ja punaste lambikeste vahel edasi täiesti pimedana.

“Teine” metroo onendiselt saladus

Rahvas on alati uskunud, et lisaks tavalisele metroole on Moskva all ka veel teine, salastatud tunnelite võrgustik. Vene televisiooni andmetel on Moskva metroo tõepoolest ühendatud kõikvõimalike Stalini–aegsete punkritega, mille eest tänapäeval enam erilist hoolt ei kanta. Kitsad kahhelkividega kaetud koridorid viivad süngetesse ruumidesse, mille põrandatele on imbunud vesi ja kõnts. Ühte sellisesse tuumavarjendisse pääseb täiesti tavalisest metroojaamast väikese põrandaluugi kaudu. Aga isegi ajakirjandus ei tea täpselt, kui palju on olemas seda saladuslikku, niinimetatud riigijuhtide maa– alust raudteed.

Inimesed on alati uskunud, et ka Kremli–alune kõrgustik on Lenini, Stalini ja BreÏnevi käike ja maa–aluseid losse täis. Raamatus “Moskva–alused saladused” kirjutab aga Taisija Beloussova, et suurem osa Kremli– ja üldse Moskva–aluste koobaste teemalisest folkloorist pole kinnitust leidnud. Arheoloogide tööd on aga aastakümnete jooksul seganud NKVD ja pealinna–alune “maailm”, mille eriti põnev osa kuulub tegelikult keskaega, on lõplikult lahti müürimata.

Peksmisjälgedegaskeletid Kremlis

Möödunud aasta sügisel andis Moskva linnapea Juri LuÏkov ajaloolastele 494 miljonit denomineerimata rubla Ivan Groznõi raamatukogu otsimiseks. Legendide kohaselt olevat Ivan III naine, Konstantinoopoli viimase keisri vennatütar Sophia toonud endaga Moskvasse kaasa haruldase raamatukogu, mis kunagi hiljem Ivan III pojapojale Groznõile jäänuna olevat olnud müüritud maa alla. LuÏkovi otsusele kulutada raha müstikale reageeris üks osa ajaloolastest irooniliselt. Kremli pealne ja alune ajalugu on aga küllalt värvikas ükskõik mille uskumiseks.

Peaaegu iga torni alt on välja tulnud keskaegne salakoobas, neist neljas on inimesi kas piinatud või vangis hoitud. Troitskaja torni alt on leitud isegi kaks peksmisjälgedega skeletti. Arheoloogid on leidnud erinevaid Kremli torne ühendavaid maa–aluseid käike ja isegi Punase väljaku all kulgevat kaks korralikult lõpuni uurimata tunnelit. Üks neist läheb Kremlist tõenäoliselt kusagile hiinalinna ja teine Vassili BlaÏennõi kirikusse.

Moskva alt käib ööpäevas läbi miljoneid inimesi. Vene pealinna üks sensatsioonilisemaid uusehitisi, ManeeÏi väljaku alune mitmekorruseline luksuslik kaubanduskeskus, kuhu imekombel ulatub isegi mobiiltelefoni signaal, on aga revolutsiooniks “teise Moskva” elus. Siiani on elu maa alla metroosse suunanud enamasti õhema rahakotiga lihtinimeste massi. Metroo Ïetoon maksab kõigest viis Eesti krooni. Verivärsked ManeeÏi väljaku alused poed ja baarid on aga rendi– ja kaubaostuhindade poolest ühed kallimad Moskvas.