Moskva ja Brüsseli jahedad suhted läbimurret ei tõota
Ikka väga kaugel ootas Euroopa Liidu esindajaid eile õhtusöök, sest Brüsselist Habarovskisse jõudmiseks tuli neil läbida ligi 8000 kilomeetrit. Just õhtusöögiga selles Kaug-Ida linnas algas EL-i ja Venemaa järjekordne kahepäevane tippkohtumine.
Kuigi kahepoolne koostööleping aegus juba pooleteise aasta eest, jätkab see siiski omapäi aina pikenemist ja sellele vastavalt tuli ka tee tippkohtumisele taas ette võtta. Kaks korda aastas, nagu ikka. Kui aasta eest käisid Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja välispoliitikajuht Javier Solana vaat et eufooriliselt esimesel kohtumisel uue presidendi Dmitri Medvedeviga, siis nüüd on ootused kontrastselt kesised.
Vladimir Putini lahkumine Kremlist inspireeris lootusi sõbralikumatele suhetele EL-i ja Venemaa vahel ning Hantõ-Mansiiskis kuulutasid euroametnikud Medvedevi meheks, kellega saab koostööd teha. Nüüd ollakse kainemaks saanud.
„Eks me näeme ebamugavat vaikimist ja tardunud naeratusi. Kui me pääseme Habarovskist tulema minimaalse kahjuga, ilma ühegi läbimurdeta, siis sellestki on juba küllaga,” ütles Reutersile üks Euroopa diplomaat. „Presidendivahetus pole toonud suuri muutusi kahepoolsetesse suhetesse, kuigi mõnes mõttes on toon, keelekasutus muutunud. Kuid peamine sõnum, mis saame, on järjepidevus.”
Kahepoolset koostööd raamiv partnerlusleping aegus 2007. aastal, aga pikeneb automaatselt kuni uue sõlmimiseni. 2006. aastal takistas uue lepingu üle kõneluste alustamist Poola, hiljem blokeeris Leedu, mullu Hantõ-Mansiiskis otsustati läbirääkimisi alustada, kuid siis tuli Gruusia sõda ja EL katkestas need.
Kõlanud on oletused, et uus leping võiks valmis saada juba tänavu, kuid see on kahtlane, sest vastuolu paistab olevat põhimõtteline – Moskva soovib üldist lepingut ja seejärel konkreetsemaid alalepinguid, Brüssel tahtvat kõik teemad ühte koondada.
Gruusia ja energia
EL sooviks näha Euroopa energiahartat partnerluslepingu osana, kuid Venemaa meelest on see niikuinii iganenud (harta kohaselt peaks Venemaa avama oma energiasektori, mida Moskva ei soovi) ning tuleks asendada mitmepoolse energiatransiidi lepinguga. Enne Habarovskit tõdesid EL-i ametnikud, et nad on selles asjas tippkohtumisel n-ö kuulamisrežiimil. Samamoodi suhtutakse ka Medvedevi välja käidud ideesse sõlmida eraldi üleilmne julgeolekupakt, mis võlvuks üle NATO.
Ilmselt võib öelda, et paremal juhul on venelased omalt poolt kuulamisrežiimil siis, kui eurooplased tõstatavad Gruusia sõja tagajärgede teema. Vene pool kavatsevat aga EL-ilt aru pärida, kuidas suhtuda liikmesriik Rumeeniasse, mis olevat üritanud Moldovas valimiste järel revolutsiooni korraldada.
Sellises olukorras on ehk õigustatud küsimus: miks korraldatakse neid kesiseid tippkohtumisi kaks korda aastas – kevadel Venemaal ja sügisel eesistujariigis? Jumet on mõttel piirduda kord aastas kogunemisega.
Üllatusesineja Klaus ilma äärel
•• „Venemaa ja EL kohtuvad ilma äärel” – nii pealkirjastas eilne Nezavissimaja Gazeta artikli 23. tippkohtumisest, mille toimumiskoha venelased vaevalt et juhuslikult paika panid.
•• Moskva Carnegie-keskuse analüütiku Andrei Rjabovi sõnul on raske paremat leida. Tema sõnul valiti Habarovsk selleks, et öelda eurooplastele: „Kui te ei taha meiega koostööd teha, on ka muid võimalusi ja arenguteid.” Viidates mõistagi Hiinale.
•• Koos Barroso ja Solanaga pidi tunde lennates Venemaa suurust tunda saama ka eesistujamaa esindajana kaasas olev Tšehhi president, nii euroskeptiku kui ka russofiilina iseloomustatud Václav Klaus, kes võib tippkohtumisel omaette üllatuse valmistada.
•• Ühest küljest võiks tema hea läbisaamine Medvedeviga õhkkonda parandada, teisalt kartvat euroametnikud, et Klaus kasutab hoopis võimalust Brüsselit piitsutada.
