Venemaal tulevad aasta lõpus parlamendivalimised, aasta pärast valitakse uus president. Milliseid olulisi poliitilisi sündmusi tuleb tähele panna enne valimisi?

Lääneriikides on valimisaastal loomulikult kõige tähtsamaks poliitiliseks sündmuseks valimised ise, aga Venemaal – ma ei taha öelda, et valimised pole üldse tähtis sündmus – on kõige olulisem Putinile järeltulija ilmumine või kuulutamine või mingi uue valitsemisvormi tekkimine, mis tuleb pärast teda.

Kahjuks me ei oska praegu öelda, millise sündmusega seoses oodata, et president tuleb tribüünile ja ütleb mingi nime. Võib olla nii, et president “üllatuslikult” vallandab praeguse valitsuse enne duumavalimisi ning kõik mõtlevad – ahaa, see uus peaminister ongi tema järeltulija. Või pakub ta mingi poliitilise reformi põhiseaduse raames – näiteks anda osa presidendi ülesandeid ja võimu üle parlamendile või valitsusele.

Kas selline asi võib siis tõesti praegusel Venemaal juhtuda?

Teoreetiliselt küll. Sel juhul oleks tegu tänavuse aasta kõige olulisema sündmusega, sest kõik saavad aru, et uuel presidendil ei hakka siis enam olema täielik võim, peaaegu monarhistlikud volitused, ning tekib mitu üksteisega rivaalitsevat võimukeskust.

Seega ootavad kõik praegu Venemaal mingit olulist poliitilist sündmust enne valimisi, aga keegi ei tea, millega täpsemalt tegu on ja millal see toimub?

Just. Mis puudutab duumavalimisi, siis ühelt poolt arvatakse, et Putin teeb mingi otsuse (oma järeltulija kohta – toim), lähtudes duumavalimiste tulemustest. Teised ütlevad aga, et ei – juba duumavalimiste tulemused hakkavad peegeldama jõudude vahekorda Kremlis.

Mida teie arvate?

Teine variant, muidugi. Tuleb avameelselt öelda, et praegu ei otsusta Venemaal duuma koosseisu mitte ainult valijad, vaid ka need, kes arvestavad raha, nagu armastas öelda seltsimees Stalin. Praegu ei ole ilmselt kellelgi kahtlust, et valimised võidab Ühtne Venemaa, kuigi ilmselt nad ei saa duumas absoluutset enamust nagu praegu.

Olulisem küsimus on, kui mõjukaks saab teine võimupartei Solidaarne Venemaa, mida juhib föderatsiooninõukogu (riigiduuma ülemkoja – toim) esimees Sergei Mironov. Kas neist saab tõsine jõud Ühtse Venemaa vastu või nad jäävad poliitilise nuku rolli? Aga siin pole oluline mitte niivõrd see, kui palju valijaid neid toetab, vaid millised ringkonnad asuvad nende seljataha, milline võimujaotus kujuneb Kremlis. Nende mõjukus sõltub sellest, kas riiklik-administratiivne ressurss asub nende seljataha või mitte, kas nad saavad raha ja võimalust pääseda rohkem tele-eetrisse jne.

Millised need ringkonnad võivad olla, kes oleksid huvitatud teise tugeva partei toetamisest vastukaaluks Ühtsele Venemaale?

Osa nn silovikkidest (nii nimetatakse Venemaal jõustruktuuride taustaga võimupoliitikuid – toim). Eelkõige Igor Setšin (Putini administratsiooni asejuht, sisuliselt presidendi protokollijuht), praegu mõjukuselt teine mees riigis, ja tema lähikondlased. Ma ei välista, et need võivad olla endise kaitseministri Sergei Ivanoviga (praegu Vene esimene asepeaminister – toim) seotud ringkonnad. Mironov vajab tingimata mõjukate Kremli ringkondade toetust.


Kas teie saate aru, millist maailmavaadet esindab Putini loodud erakond Ühtne Venemaa?

Putin nimetas oma viimasel pressikonverentsil Ühtset Venemaad paremliberaalseks, aga see on tema arvamus. Tegelikkuses tahab Ühtne Venemaa olla nagu NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei – toim) – esindada kõiki ja kõikjal. Nad on nagu hüpermarket – pakuvad valijatele kõiki ideoloogilisi suundi.

Algusest peale on selle erakonna ideeks olnud, et nende poolt hääletaksid kõik – vasak- ja parempoolsed, natsionalistid ja kosmopoliidid jne. Kui nüüd Putin räägib, et nad on paremliberaalid, siis see tekitab parteile tegelikult probleeme, sest nemad tahaksid olla kõigi partei. See polnud juhus, et nad teatasid vaid kaks päeva pärast Putini esinemist, et hakkavad võitlema ka natsionalistide häälte eest. See on teatud mõttes selline varjatud debatt Putiniga – teie, härra president, tahate meid lükata sinna, aga meie ei taha minna!

Tagasi valimiste juurde. Kui paljude hulgast Putin endale järeltulijat valib?

Pressikonverentsi järel on selge, et praegu – aga keegi ei tea, mis saab kahe-kolme kuu pärast – ei taha Putin näha oma järglase kohale üht kandidaati, vaid mitut.

Miks?

Lihtsal põhjusel – ta ei usalda kedagi, isegi oma lähimaid inimesi. Samas on teada, et näiteks Sergei Ivanov ja Dmitri Medvedjev (samuti esimene asepeaminister – toim) kuuluvad talle lähedaste inimeste ringi. Seepärast oleks tema meelest ehk parem luua tasakaalustatud võim, kus president oleks piiratud peaministri võimuga ja vastupidi. Näiteks saab presidendiks Medvedjev, aga peaministriks määratakse talle – sest ta on esialgu nõrk, Putinile ta vastu hakata ei suuda –  vastumeelne poliitik. Selge, et niisuguses olukorras, ükskõik millist ametit Putin endale ka välja ei mõtleks, hakkavad president ja peaminister pidevalt tema juurde jooksma ja toetust küsima.

Mida arvate Kremlile lähedase poliittehnoloogi Gleb Pavlovski arvamusest, et Putinist võiks lahkudes saada Venemaal moraalne autoriteet, n-ö mitteametlik juht, veidi nagu ajatolla Iraanis, kui mingitki paralleeli otsida?

See on lõks – Venemaal pole, ei saa olla sellist positsiooni. Venemaal peab kõik olema keskendunud ühte punkti – president, tsaar, ideoloog ja punkt. Teistsugune konstruktsioon Venemaal lihtsalt ei tööta.

Milliseid märke tuleks tähele panna Venemaa sisepoliitikas?

Tuleks vaadata, milliseks kujuneb järgmise aasta riigieelarve. Kui on näha, et tugevalt kasvavad rahaeraldused militaarotstarbeks ja eelarve on veelgi rohkem keskvõimu keskne, siis on selge, et rohkem on šansse silovikkidel, et nemad on mängu võitmas. Kui aga vastupidi, eelarve muutub liberaalsemaks, siis on enam võimalusi mõõdukatel (ma ei taha öelda “liberaalidel”). See on tähtis kriteerium.

Kas mõõdukate all peate silmas Medvedjevi toetajaid?

Jah, Jeltsini-aegsed n-ö liberaalid üritavad konsolideeruda ümber tema. Nad püüavad Medvedjevist teha justkui uut Hruštšovi või uut Gorbatšovi. Räägitakse juba ka uuest sulast. Minus tekitab see kõik natuke kartust, sest tema ümber on ka sellised inimesed nagu Vladislav Surkov (Kremli peamisi ideolooge, presidendi administratsiooni asejuht – toim), kes on demokraatia võrsetel viimased viis aastat trampinud nagu elevant. Mind teeb ettevaatlikuks, et seal on ka Pavlovski, üks praeguse võimu ideolooge. Selliseid inimesi on veel ja kõik see ei võimalda minu arvates väita, et Medvedjev on liberaalse alternatiivi taassünni esindaja. Mingi võimalus selleks siiski on, aga tema ümber on väga palju inimesi, kes ei sobi kuidagi kokku liberaalse mõttega ning tahaksid väga säilitada praegust süsteemi.

Kas Gazprom on samuti Medevedjevi taga? (Medvejdev on Gazpromi direktorite nõukogu esimees – toim)

Mitte täielikult: Gazprom on üsna keeruline korporatsioon, selle sees on mitu mõjugruppi, näiteks Gazprombank on lähedane hoopis silovikkidele. Enamik Gazpromist siiski toetab Medvedjevit, ajakirjanduse kokkuost käib tema huvides – Gazeta.ru, Kommersant, Komsomolskaja Pravda.

Kas Ivanovi taga on siis kõik silovikid?

Mitte kõik, näiteks Setšinis tekitab ta tugevat vastuseisu. Kas arvate, et see laviin uudiseid dedovštšinast armees tekkis niisama? Ivanovi vastu töötas täiesti avalikult sõjaväeprokuratuur, mis ei allunud temale, vaid peaprokuratuurile, mida juhtis Setšini sugulane Ustinov. Mulle tundub, et sõjaväeprokuratuur toetas sõduriemade komiteesid mitte sellepärast, et armastas neid, vaid selleks, et diskrediteerida Ivanovi.

Ivanov ei olnud armees oma inimene, mitte kõik ei armasta teda. Paljudele ei meeldi see, et ta esineb kogu aeg avalikkuse ees, rõhutab oma isikut ja räägib ilusaid sõnu. Samas on teda tugevalt toetama hakanud sõjatööstuskompleks, Rosoboroneksport (Vene sõjatehnika peamine välismaale müüja – toim).


Keda toetab Venemaal väga tugeva mõjuga julgeolekuteenistus FSB?

Ei kedagi. Väidetakse (ja ma usun, et selles on palju tõtt), et FSB oli kõige tugevam Putini kolmanda ametiaja toetaja. Nad üritasid teda veenda, et kui ta lahkub võimult, siis kaotab ta kõik. FSB arvas, et rahvas nõustuks sellega, aga lääs oleks suhteliselt vait ja kui hakkakski selle vastu sõna võtma, siis olekski parem, sest see aitaks taas Venemaad mobiliseerida.

Rjabov teistest Venemaa suurematest parteidest

Solidaarne Venemaa – sisuliselt teine võimupartei Venemaal, mängib riigis tekkinud sotsiaalsele lõhele. Nende juht Sergei Mironov on föderatsiooninõukogu esimees, formaalselt kolmas mees riigis. Nende häda on selles, et neil pole ühegi finantsringkonna toetust.

Kommunistlik Partei – poolenisti süsteemisisene erakond, eriti juhtkonna osas, mis on ammu kohandunud režiimiga ja mängib selles kindlat rolli. Reaalselt neid võimu juurde lasta ei taheta.

Liberaaldemokraatlik Partei – neid on Kremlile vaja, et kontrollida natsionaliste, sest partei juht Vladimir Žirinovski on juba absoluutselt lojaalne ja süsteemisisene. Teda on vaja näiteks selleks, et välja öelda välispoliitilisi teravusi, mida Kreml ei saa endale lubada.