Moskvas hanged pahkluudeni ning õhu ja veeta suvi algamas
Vene talved on kuulsad oma karmuse poolest. Veel hullem aga, kui saabub kevad. Moskvas kestab juba mitmendat öö-päeva tihe paplivatisadu. Tänavatel liikuvatel inimestel tuleb endal pidevalt ninast, suust ja silmist valget massi välja koukida. Allergikud on pealinnast ilmselt kõik juba lahkunud. Erinevalt lumehelvestest ründab sõjakas pappel ka kortereid. Hoiad palava ilmaga heausklikult akent praokil ja õhtul avastad voodi ja kapi tagant “hange”. Teed endale või-leiva, avad suu, ja enne kui sinna jõuab vorst, keerutab kurgus ringi maitsetu vatt. Rahu ei saa pealinlaste lemmikpuust ööselgi, nagu oleks veel vähe mürgistest sääskedest ja kärbestest, kelle valusatest hammustustest jääb ihule maosalvamise märk.
See on omamoodi romantiline aeg Moskvas, sest paplivatt põleb väga hästi. Õhtuti liiguvad poisikeste jõugud elumajade vahel ja süütavad järjest kõnniteedele kogunenud kuhilaid. Nagu säraküünal levib leek kiire praginaga ühest hunnikust teiseni. Ja ülalt rõdult vaadates tundub, nagu oleks Moskva täitunud virvatuledega. Seda trikki pole unustanud täiskasvanudki. Uhke liigutusega visatakse suitsukoni paplivatihunnikusse ja igavesti kihvt ju, kui juhusliku mööda-käija jalge alt pahvatab korraga välja hetkeline tulekeel.
Vähemalt näib selleks korraks olevat Moskvas lõppenud kevadiste suurvihmasadude aeg. Ja enamik hiigelveelompidest on hakanud kuivama. Kuigi mõned neist on sedavõrd sügavad ja kobrutavad vetikatest nii koledalt, nagu ujuks neis tuhanded piraajad. Piirkonniti kohutavas seisukorras kanalisatsiooni suudetakse maailma ühes kallimas linnas remontida vaid “tulekustutamise” korras. Umbes samamoodi, nagu üritatakse Moskvast välja lüüa lugematuid rotte. Kõigepealt alustati näriliste tõrjet kesklinnas Sadovoje Koltso autotee ringi sees. Mis tähendab, et täpselt teisel pool teed võivad lapsed nüüd oma mänguväljakutel, kuhu pole raatsitud liiva tuua, ämbritesse korjata lisaks pudelikorkidele ja suitsukonidele ka poolkuivanud rotikesi.
Seisad oma rõdul paksus paplivatisajus ja ei jõua ära imestada, mis asi see juba mitmendat päeva nii hullusti lehkab. Kas mõni järjekordne terroristlik taim või surnud tuvi? All tonksib vanamammi labidaga koerasõnnikust väetatud pinnast, et rajada kaheteistkümnekorruselise maja ette aiamaad. Heidad pilgu üle Krasnopresnenski niinimetatud eliitrajooni, mis näeb välja nagu Astangu sõjaväelinnak, ja üritad rõõmu tunda kauaoodatud saabuvast suvest. Õhku on väiksematelegi tänavatele jäänud sama palju kui tipptunni ajal Narva maanteel Tallinnas.
Aga seitsmeteistkümnest ametlikust ujumiskohast Moskvas on “sanepidjaam” viisteist kinni pannud.
