Nabanöör, mis seob Gruusia läänega
Venemaa suurim kaotus pole olnud “sajandi suurim geopoliitiline katastroof” punaimpeeriumi krahhi kujul ega terve hulga uute riikide teke 1991. aastal. See on hoopis nafta ja gaas, mis on ka Moskva Kaukaasia-suunalise agressiooni peamine põhjus.
2006. aastal valminud Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhe pidi seniste kavade kohaselt alustama täiel võimsusel tööd 2009. aastal. Varem peamiseks naftakanaliks olnud teine torujuhe, mis ühendab Bakuud Supsa sadamaga, läbib just Gori linna, kuhu Vene väed nädal tagasi ennast sisse seadsid, ja toimetab naftat tankeritele laadimiseks Musta mere sadamatesse, mille Vene laevastik nüüd blokeeris.
Sõda sundis AserbaidÏaani peatama naftatransiidi mööda Gruusia raudteid, samuti tuli käitusfirmal BP seisata Supsa naftajuhtme töö. Eriti kummalise kokkusattumusena sulges plahvatus Türgit läbival torujuhtmel ka Bakuud Ceyhaniga ühendava kanali.
Seda, kui palju on Venemaa Gruusia naftajuhtmeid tegelikult kahjustanud, on veel vara hinnata, Supsa torujuhe on niigi vajanud viimastel aastatel korduvalt remonti. Kuid nende torujuhtmete seiskamine teeniks igal juhul Venemaa egoistlikke majandushuve – Aserbaidžaan katkestas ju mullu naftatransiidi Novorossiiski sadama kaudu.
Rusikas Bakuu suunas
Võib öelda, et Venemaa agressioon polegi suunatud Gruusiale. Peamine ähvardus lasub hoopis naaberriigi AserbaidÏaani ja selle ülemerenaabri Türkmenistani pea kohal. Venemaa naftatööstuse ja gaasimonopoli konkurendid pole leidnud endale usaldusväärseid kliente mitte Venemaal, vaid läänes. Takistusi nende majanduslikule õitsengule on aga kaks – esiteks on koostöö Iraaniga sama hästi kui keelatud, teiseks lähevad kõik senised olulisemad torujuhtmed läbi Venemaa.
Moskva raiub akent lõunasse
•• Gruusiat läbiv Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhe võimaldaks musta kulda häirimatult läände toimetada, tuleval aastal saavutatav võimsus miljon barrelit toornaftat päevas oleks juba ka arvestatav lisa maailmaturule.
•• Moskva sihiks on saada see juhe oma kontrolli alla või vastupidisel juhul sulgeda üldse. Kui seda torujuhet ei oleks, jääks AserbaidÏaan naftatransiidiga puhtalt Venemaa meelevalda, nii nagu Türkmenistanil on praegu õigupoolest vaid üks võimalus – müüa maagaasi Gazpromi juhtmete kaudu.
•• Kui Gruusiat läbivad naftajuhtmed muutuks kasutuskõlbmatuks, ei jääks Bakuul muud üle kui suunata oma nafta läände Venemaa kaudu, see aga võimaldaks Moskval teenida hiigelkasumeid transiidi pealt.
•• 1768-kilomeetrist Bakuu-Tbilisi-Ceyhani torujuhet hakati nähtavasti kavandama juba 20. sajandi alguses, kui britid arendasid Bakuus naftatööstust. Nõukogude riigi krahh avas selleks uuesti uksed. Kavad ühendada Türkmenistan merealuse torujuhtme kaudu Bakuuga jooksid karile: esiteks poleks Iraan ja Venemaa selleks luba andnud, teiseks libises Türkmenistan tagasi despootiasse.
