Näljalõikus: maailm vajab kokkulepet toiduturvalisuseks
Kasvava kriisiga tegelemine on 3.–5. juunil Roomas toimuva üleilmse toiduturvalisuse konverentsi eesmärk.
Isegi enne hiljutist toiduhinna tõusu kannatas pideva nälja käes miljard inimest, veel kaks miljardit vaevles alatoitumises, nii et probleem puudutab kolme miljardit inimest ehk ligi poolt maailma rahvastikust. Ilmselgelt suurendab hinnatõus nende hulka. Kiiresti tuleb tagada olemasolevate toiduprogrammide rahastamine, vältimaks rahutusi ja kindlustamaks farmerite toimetulekut suurenevate kuludega. Kuid silmist ei tohi lasta pikaajalisemaid probleeme, mis on õõnestanud toiduturvalisust viimastel kümnenditel. Selgelt ja kiiresti on vaja uut kokkulepet toiduturvalisuse vallas.
Spekulantide mõju
1980. aastatest saadik on valitsused püüdnud edendada tööstuskaupade ja teenuste eksporti, teenimaks välisvaluutat ja importimaks selle eest toitu. Kuid toitu ei saa käsitada vaid tavalise tarbekaubana. Valitsused peavad ajama vastavat poliitikat ja arendama välja infrastruktuuri, mis tagaks toiduturvalisuse riiklikul või regionaalsel tasandil. See ei eelda täielikku toiduga isevarustamist.
Probleem on selles, et paljudel arengumaadel pole võimalust suurendada avalikke kulutusi toidutootmise suurendamiseks. Lisaks on linnastumine ja muu mittepõllunduslik maakasutus vähendanud põllupinda, mida kasutatakse aina enam ka näiteks biokütuste valmistamiseks.
Teiseks domineerib tootmises ja turustamises üha väiksem arv suuri rahvusvahelisi agrotööstusfirmasid. Kahaneb ka valitsuste toetus, nii et põllunduslaenud on läinud liiga kalliks. Pealegi on mitmed finantsturgude arengud – näiteks lihtsam online-kauplemine – aidanud kaasa spekulatiivsuse suurenemisele ka toiduainete tehingutes. Finantsturgudel toimuv võib rohkemgi olla mõjutanud toiduhinna tõusu kui kitsaskohad varustuses.
Rikaste riikide põllumajandustoetused ja tollid on kahtlemata nõrgestanud toidutootmist arengumaades. Kuid subsiidiumide vähendamine tõstab hindu veelgi, vähemalt algul. Ning tollide vähendamine üksi ei vii toidutootmise suurenemisele vaestes maades. Mõned toiduturvalisuse pooldajad kutsuvad rikkaid riike andma arengumaadele just toidutoodangu suurendamist soosivat abi.
