NATO sõjalaevu näeb Mustal merel üha enam
USA sõjalaevad sisenevad Gruusia sadamatesse, Rumeenia ja Bulgaaria rannikul alustati NATO mereväeõppust, Ukraina valmistub Vene sõjalaevastikku Sevastopolist välja tõstma. Pole just ime, et Moskva on pahane.
USA hävitaja USS McFaul seisab viiendat päeva ankrus Bathumi sadama lähedal, olles president George W. Bushi korraldusel toimetanud Gruusiale 70 tonni humanitaarabi. Rannavalvekutter Dallas saabus eile samuti Bathumisse, sest Phothi sadamasse 35 tonni humanitaarabi viimine osutus Vene laevastiku tõttu võimatuks. Humanitaarabi vedavaid sõjalaevu julgestab ka Vahemeres asuva USA 6. laevastiku lipulaev USS Mount Whitney, seni siiski teisel pool Türgi väinu.
Venemaa protektoraat
Abhaasias näeb teistsugust pilti. Venemaa Musta mere laevastiku lipulaev raketiristleja Moskva lähenes eile Suhhumi sadamale ning Vene sõjalaevad kontrollivad sisuliselt kogu Abhaasia rannikut. Venemaa on enesestmõistetavusega võtnud üle Suhhumi ja Otšamšira sadama, olles ühepoolselt tunnustanud Abhaasia deklareeritud iseseisvust, ega kavatse ilmselgelt enam lahkuda. Abhaasiast on saanud sisuliselt Venemaa protektoraat.
Ajal, mil Moskva on asunud jõuliselt oma külma sõja aegseid harjumusi uuesti käiku võtma, tähendab NATO laevade viibimine Mustal merel aga uut tüliallikat.
“NATO laevade suurenenud aktiivsus Mustal merel hämmastab meid,” väitis Venemaa kindralstaabi asejuhataja Anatoli Nogovitsõn, kelle andmetel olevat Mustal merel praegu kümme NATO sõjalaeva ja saabumas olevat veel kaheksa.
Lääneriikide seisukohast viibivad aga Venemaa sõjalaevad jätkuva okupatsiooni tõendina Gruusia rannavetes, sest nad ei tunnusta Abhaasiat iseseisva riigina. Samal ajal on kolm humanitaarabilaadungiga USA sõjalaeva kaugelt vähem sellest toetusest, mida Gruusia sooviks saada Venemaa agressiivsuse tõrjumiseks.
Juhuslikult olid Bulgaaria ja Rumeenia kuulutanud viimase kriisiga samaks ajaks välja mereväeõppuse ning eelmisel nädalal jõudis selle raames Mustale merele mitmeid NATO laevu. Türgi teatas reedel, et sõjalaevad läbisid Türgi väinu vastavalt 1936. aasta Montreux’ konventsioonile ja 2007. aastal kinnitatud ajakavale. Nende hulgas oli üks fregatt Hispaaniast, Saksamaalt, Poolast ja USA-st.
Türgi väinad on olnud kitsaskoht eriti Moskva jaoks, sest sõjalaevade läbipääs sealt on takistatud, ka ei luba Türgi läbi kõiki naftatankereid. 1939. aastal nõudis Stalin kontrolli nende väinade üle Hitlerilt, 1945. aastal aga lääneliitlastelt, Türgi suutis siiski survet edukalt tõrjuda. Sõjajärgsetel aastatel hoidis Nõukogude Liit ka oma laevu Türgi väinades, et tõkestada teiste riikide sõjalaevu, kuid Türgi suutis neist lahti saada, astudes NATO-sse.
Head aega, Krimm ja Sevastopol!
•• Moskva levitab lausa presidendi ja välisministri tasemel vandenõuteooriaid USA “karvasest käest” Gruusia ja Ukraina selja taga, kuigi on kogu aeg ise tüli norinud.
•• Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa poliitikute (näiteks Moskva linnapea Juri LuÏkovi), viimased avaldused, mille järgi tahetaks Krimm Ukraina küljest ära võtta, on vaid teravdanud Moskva ja Kiievi tüli.
•• 1992. aastal üritasid Moskva-meelsed jõud korrata Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria eeskuju ka Krimmis, kuid sellest separatismikatsest ei saanud siiski asja.
•• Gruusia kriisi järel ei suuda Moskva enam tõkestada Gruusia ega ilmselt ka Ukraina pääsu NATO-sse, see aga jätab alliansis vaenlast nägeva Venemaa kontrolli alla vaid mõnesajakilomeetrise rannariba Aasovi merest Gruusia piirini. Seda enam tahab Venemaa laevastik oma käsutusse ka Abhaasia sadamaid.
•• Sevastopoli mereväebaasi on Ukraina tõotanud 2017. aastal Vene laevastikule sulgeda ja Novorossiiski sadam hakkab kujunema Vene sõjalaevade peakorteriks. Moskva on üritanud kasutada oma Kiievi-liitlasi Ukrainas ka NATO-vastase liikumise tekitamiseks, kuid Regioonide Partei juhi Viktor Janukovitši jõust nähtavasti ei piisa.
