Neljas kulgur pani Marsi pinnal rattad maha
Kõik on nii, nagu peab. Neljas USA kosmoseadministratsiooni (NASA) marsikulgur Curiosity on edukalt punasel planeedil maandunud ja edastas eile juba ka esimesi fotosid. Maalilisi looduspilte Marsilt loomulikult oodata ei tasu, ka kulguri maandumiskohas on näha vaid kive ja tolmu.
Kuid nüüd on meil põhjust rääkida juba maasturi mõõtu marsikulgurist, mis hakkab oma kuuel rattal sealsetele tolmuväljadele teeradu jätma. Curiosity saabumine kinnitab ameeriklaste jätkuvat huvi selle planeedi vastu, sellelt laekuv info hõlbustab ka ettevalmistusi mehitatud Marsile lennuks, kui see kunagi veerand sajandi pärast peaks aset leidma.
Progress on märgatav. 1997. aastal Marsil kolme kuuga 100 meetrit maha sõitnud ja siis Maaga kontakti kaotanud esimene kulgur Sojourner oli veel pisike, 65 sentimeetrit pikk, 48 sentimeetrit lai ja 28 sentimeetrit kõrge n-ö mänguauto. 2004. aastal Marsil teekonda alustanud kaksikud Spirit ja Opportunity olid mõlemad 1,6 meetrit pikad, 2,3 meetrit laiad ja 1,5 meetrit kõrged marsikulgurid, meenutades mõõtmetelt golfikärusid.
Ümbermarsireisi ei tule
2010. aastal üles ütelnud Spirit jõudis maha sõita 7,7 kilomeetrit ja NASA andmetel puhkab nüüd Trooja-nimelisel lagendikul. Opportunity tiksub ikka veel edasi, olles läbinud 34,6 kilomeetrit, kuid sellise tempo juures ei jõuagi ta muud teha, kui maastikupilte edastada. Kiirused, millega punasel planeedil rekordeid purustatakse, pole küll võrreldavadki kiirustega Maa kiirteedel. Sojourner liikus maksimaalse kiirusega 40 sentimeetrit minutis, Spirit ja Opportunity viis sentimeetrit sekundis, Curiosity tippkiiruseks on pakutud 90 meetrit tunnis.
Autotootja Ford võrdleb eile tööd alustanud marsikulgurit õigustatult oma maasturitega. Curiosity on kolm meetrit pikk, 2,7 meetrit lai ja 2,2 meetrit kõrge sõiduk, kuigi ka tema plaanidesse mahub maksimaalselt vaid 20-kilomeetrine ringreis planeedil. Ümbermarsireisi ei tasu seega oodata, on ju piki ekvaatorit Marsi ümbermõõt enam kui 21 300 kilomeetrit.
Põhiline aeg peakski kuluma maapinna lähemale uurimisele ja ümbruskonna pildistamisele. Kulguril on kaks pisikest pardakompuutrit, digitaalkaamera võimaldab korraga talletada 5500 fotot, mis seejärel esimesel võimalusel üritatakse Maale edastada. Lisaks erinevatele mõõtmisseadmetele on tal ka sideantenn, mis võimaldab edastada andmeid otse Maale. Samal ajal on tegemist omamoodi „tuumapommiga”, sest see kulgur töötab plutooniumiisotoopide jõul.
Vastavalt suurusele on kasvanud ka marsikulgurite maksumus. Pathfinderi maandur koos Sojourneri kulguriga läks NASA-le maksma 280 miljonit dollarit, Spiriti ja Opportunity reisid Marsil seni ligemale miljardi, Curiosity projekt aga 2,6 miljardit dollarit.
Iga uue projektiga on NASA-l küll rohkem kogemusi kui varem. Uurimisseadmed, mis kulgurile külge monteeritakse, on tunduvalt paremad, sidepidamist Maaga on järjest parandatud, California laborites ollakse ka aparaate ette valmistatud takistuste ületamiseks, mida kõrbemaastikus ette võib tulla.
Kuigi teadlastele on laekunud Marsi kohta tohutult infot, teame me tegelikult punasest planeedist endiselt väga vähe.
13 maandumist Marsil
Esimese aparaadid lennutas Marsile 1971. aastal Nõukogude Liit. Mars-2 purunes maandumisel, Mars-3 suutis edastada 15 sekundi jooksul praktiliselt kasutuskõlbmatuid andmeid. 1973. aastal purunes maandumisel ka Mars-6. Mars-2 ja Mars-3 kandsid pardal omi pisikesi marsikulgureid (mis oleks liikunud küll mitte ratastel, vaid suuskadel), kuid neid ei õnnestunudki kunagi sõitma panna.
USA maandurid Viking 1 ja Viking 2 suutsid 1976. aastal edukalt maanduda, aga erinevaid andmeid edastades püsisid siiski paigal. Viking 1 pidas vastu kuus aastat ja 116 päeva, tegemist on rekordiga enne Opportunity tulemust. Viking 2 pidas vastu kaks aastat vähem.
1998. aastal purunes Marsi pinnal NASA satelliit Mars Climate Orbiter, sest selle orbiit oli arvestatud valedes mõõtühikutes. Aasta hiljem purunes aga maandumiskatsel Mars Polar Lander. 2003. aastal tabas sama saatus brittide väljatöötatud maandurit Beagle. 2008. aastal siiski edukalt kohale jõudnud marsimaandur Phoenix lakkas pilte ja infot edastamast kaks aastat tagasi.
Satelliitidest jätkavad Marsi orbiidil tiirlemist NASA-le kuuluv 2001 Mars Odyssey ja Euroopa Kosmoseagentuurile kuuluv Mars Express. Jaapanlaste seni ainus katse Marsile satelliiti saata nurjus 1998. aastal. Hiinlaste ja venelaste ühisprojekt saata Marsi orbiidile satelliit Yinghuo-1 ja maandada aparaat nimega Fobos-Grunt, nurjus mullu novembris, kui need ei suutnud Maa orbiidilt lahkuda.
Ettevalmistused on praegu käimas aga näiteks Indias ja Soomes, kes loodavad oma ilmastikusatelliite Marsi orbiidile teele saata 2013. või 2014. aastal. Ja loomulikult on ka NASA-l juba töös järgmine satelliit.
