“Mul on võimalus etendada Nepalis Lenini rolli,” teatas varem terroristlikku partisanisõda pidanud, ent nüüd valimisvõitjaks tõusnud Nepali Kommunistliku (maoistliku) Partei liider Prachanda eile. Veel mõne aasta eest oli ta Interpoli kaudu tagaotsitav kui terrorirühmituse liider, praegu pretendeerib mees peaministri kohale.

Maailmarevolutsiooni idee on saanud tema võiduga uue sisu. “Revolutsiooniline protsess leiab praegu aset kolmanda maailma riikides, ja kui see on arengumaades teostunud, puhkeb uus sotsialistliku revolutsiooni laine ka arenenud riikides,” on Hiina kommunistide edukas õpilane veendunud.

Enamust ei ole

Kommunistlikud partisaniarmeed on mujal varemgi võimule tõusnud, kuid enamasti on neile tekitanud probleeme parlamentaarse demokraatiaga kohanemine ja tagajärjeks on ikka olnud üheparteidiktatuurid.

Nepali maoistid esitlevad vähemalt esialgu end demokraatia kaitsjaina ja kinnitavad, et nad ei toeta üheparteiriiki. Nad nõuavad revolutsioonilist maareformi, kuid räägivad ka vajadusest kaitsta investeeringuid. Kuulutades vabariigi sündi, kavatsevad nad aga lisaks monarhiale anda hävitava löögi ka muudele traditsioonidele.

10. aprillil toimunud asutava kogu valimiste tulemused, mis peaksid tegema lõpu monarhiale, ei andnud veel piisavat selgust, kes ikkagi hakkab riiki valitsema.

Maoistid lõpetasid kümme aastat kestnud ja 13 000 inimelu nõudnud valitsusvastase sõjategevuse ja võitsid valimised. Kuid nende käsutuses on 601-liikmelises kogus kõigest 220 kohta.

Seni riigis juhtivat rolli etendanud partei Nepali Kongress hõivas 110 kohta ja kuigi nad on väljendanud lootust, et nende liider Girija Prasad Koirala võiks peaministrina jätkata, pole selleks erilisi väljavaateid.

Parlamendienamuse tagaks maoistidele ka liit rivaalitseva Nepali Kommunistliku (Ühinenud Marksistlik-Leninliku) Parteiga, kes sai 103 kohta. Viimati nimetatu võitis valimised 1994. aastal, aga siis ei tulnud tema valitsemisest midagi välja.

Ka maoistide koostöövõime pole just tugev. Mullu aprillis läksid nende esindajad koos teiste jõududega üleminekuvalitsusse, kuid viis kuud hiljem marssisid sealt minema, sest nende ultimaatumitele ei vastatud. Hiina agentuur Xinhua ennustabki üheparteilise valitsuse sündi, kui teised erakonnad maoistidele järele ei anna.

Veresaun lossis ja monarhia lõpp

Absolutismi hääbumine

Maoistide rahvasõda

•• Demokraatia rajamine on Nepalis kulgenud läbi raskuste. Kuningas Birendra (1972–2001) valitses riiki esmalt absoluutse monarhina, kuid pidi lubama 1990. aastal mitmeparteisüsteemi.

•• Maoistid lõid teistest kommunistidest lahku 1994. aastal ja alustasid nn rahvasõda, mis seisnes maapiirkondade allutamises oma terrorile. Ideoloogiliselt tunnevad nad ühtekuuluvust teisel pool Himaalajat asuva Hiinaga.

•• Monarhiale sai saatuslikuks 2001. aasta veresaun kuningalossis, kus kroonprints Dipendra tappis suure osa oma perekonnast. Seejärel troonile tulnud Gyanendra pidi leppima võimu loovutamisega.