Nobeli komitee koputas uuesti Hiina uksele
2010. aasta Nobeli rahuauhinna laureaat tuleb Hiinast, võiks öelda, kuigi tegelikult pole tõenäoline, et „kommunistliku riigivõi-mu õõnestamise” eest vanglakaristust kandev Liu Xiaobo niipea Oslosse auhinnale järele saaks tulla.
Tegemist oli juba teise nobelliku näpuviibutusega Hiinas valitseva režiimi suunas. Kui Peking on tänini vihane kõigi riikide peale, kes võõrustavad 75-aastast Tiibeti dalai-laamat Tenzin Gyatsot, siis 54-aastast poliitvangi Liu Xiaobod niipea välismaale ei lastagi.
Liu Xiaobo jaoks on Hiina vanglate piinakambrid liigagi tuttavad, teda kimbutati 1989. aastal Tiananmeni protestide pärast, 1991. aastal mõisteti ta süüdi „kontrevolutsioonilises propagandas”, 1996. aastal pisteti kolmeks aastaks „ümberkasvatusele” ja mullu mõisteti 11 aastaks vangi, sest oli kirjutanud alla inimõiguste manifestile Harta 08.
Tegelikult ei andnudki Nobeli komitee preemiat mitte niivõrd Liule isiklikult, kui just Hiina põranda alla surutud sõnavabadusele. 2004. aastal oli ka rahvusvaheline ühendus Piirideta Reporterid andnud Liule oma preemia just pressivabaduse kaitsmise eest Hiinas.
28. detsembril 1955 Chang-chunis Jilini provintsis sündinud Liu Xiaobo on kirjandusteadlane, kes lõpetanud Jilini ülikooli 1982. aastal ja saanud doktori-kraadi Pekingi ülikoolist 1988. Ta on jõudnud käia ka loenguid pidamas Columbia ülikoolis USA-s, Oslo ülikoolis ja Hawaii ülikoolis, kuid kodumaal pidanud leppima tagakiusatu rolliga.
Koostati Harta 08
Inimõiguste ülddeklaratsiooni aastapäeval 2008. aasta 10. detsembril koostati Hiina demokraatiaüleskutse Harta 08, millele oli kuus kuud hiljem alla kirjutanud juba 8600 hiinlast. See on suurimaid väljaastumisi Pekingi võimu vastu alates Falun Gongi mahasurumisest 1999. aastal. Liu vahistati selle eest juba kaks päeva varem, ja riigivõimu õõnestamises mõisteti ta mullu 25. detsembril süüdi.
Tema vabastamist on nõudnud nii Euroopa Liit, USA kui ka Salman Rushdie. Nobeli rahuauhinda soovitasid ühiselt Liule anda Vaclav Havel, Tenzin Gyatso, André Glucksmann, Vartan Gregorian, Mike Moore jt.
Poliitvang või põgenik väärib ka preemiat
•• Ka võitlus diktatuuri vastu, isegi kui selle eest trellide taha või maapakku peaks sattuma, on võitlus rahu eest. Seda tunnistas Nobeli rahupreemiat välja andev Norra parlamendikomitee juba 1935. aastal, kui andis preemia hitlerliku Saksamaa poliitvangile Carl von Ossietzkyle. Nagu ka 1975, kui andis rahuauhinna
N Liidu dissidendile Andrei Sahharovile, ning 1989, kui andis selle Hiinast maapakku aetud 14. dalai-laamale Tenzin Gyatsole.
•• Samasugusesse teisitimõtlejatest Nobeli rahupreemia laureaatide nimekirja mahuvad ka lõuna-aafriklane Albert Lutuli 1960., ameeriklane Martin Luther King 1964., argentiinlane Adolfo Pérez Esquivel 1980., poolakas Lech Wałe,sa 1983., birmalane Aung San Suu Kyi 1991., guatemaalalane Rigoberta Menchú Tum 1992. ja idatimorlased Carlos Filipe Ximenes Belo ning José Ramos-Horta 1996. aastast. Loomulikult ei tasu unustada ka poliitvangide vabaduse eest võitlejat Amnesty Internationali 1977. aastast.
•• Teine lõuna-aafriklane Nelson Mandela sai rahuauhinna juba 1993. aastal.
