Nobeli rahupreemia: vastuolulised valikud ilma Obamatagi

USA president võtab vastu rahupreemia, mis paneb talle ohtlikult suured lootused.

Läbi kogu oma enam kui saja-aastase ajaloo on Norra Nobeli komitee osanud langetada vastuolulisi valikuid, nii et tänavuse rahupreemia määramine USA presidendile Barack Obamale ei olegi ehk väga eriskummaline.

Kuid 9. oktoobril ilmunud teadaanne Obama pärgamisest tuli siiski üllatuseks nii maailmale kui ka talle endale. Paljud vaatlejad kiirustasid nimetama Obamale preemia andmist ennatlikuks. Pole ilmselt vale öelda, et see oli üldlevinud arvamus ja küllap ka nende kaasriigijuhtide meelest, kes väljendasid avalikkuse ees rahulolu ja muud positiivset. Pealegi, rahupreemia andmine presidendile, kelle riik on parajasti kahes sõjas, näib kummaline sellest hoolimata, et tema ise ei ole neid alustanud.

Ja kes teab, võib-olla ka ei lõpeta. Iraagist väljatõmbumine on küll enam-vähem paika pandud, kuid kas või sel nädalal seal toimunu – üleeilsed plahvatused Bagdadis võtsid enam kui sada elu ja vigastasid poolt tuhandet inimest – näi­tab konflikti jätkumist. Halvemgi on olukord teises sõjas Afganistanis, kuhu USA saadab kümneid tuhandeid sõ­dureid juurde ja mis jätkub suure tõenäosusega kogu Obama ametiaja, vähemalt esimese. Kusjuures otsuse veelgi enam sõdureid läkitada tegi värske rahunobelist kümmekond päeva enne seda, kui ta täna Oslos medali, tunnistuse ja tšeki kätte saab.

Obama on neljas USA president, kes on pälvinud Nobeli rahupreemia. Seejuures peetakse üldiselt esimeseks vastuoluliseks rahupreemia saajaks just esimese USA presidendina 1906. aastal Vene-Jaapani sõja lõpetamise läbirääkimistele kaasaaitamise eest auhinna vastu võtnud Theodore Roosevelti.

Paljud ajaloolased on pidanud Roosevelti, kelle nn suure malaka poliitika tähendas nii diplomaatilisi kõnelusi kui ka tugeva sõjajõuga ähvardamist, pigem sõja mahitajaks kui rahu sobitajaks. Pealegi oli ju tema see mees, kes 1904. aastal täiendas Monroe doktriini – võttis USA-le õiguse sekkuda Ladina-Ameerikas ehk muutis Ühendriigid sisuliselt läänepoolkera politseinikuks.

1919. aastal sai rahupreemia Roosevelti mantlipärija Woodrow Wilson, kes haaras maailmasõja lõpu poole isiklikult ohjad läbirääkimistel Saksamaaga, sealhulgas relvarahu sõlmimisel. Ta käis välja nn neliteist punkti ehk oma vaated sõjajärgsest maailmast, vältimaks järgmist suurt sõda. 1919. aastal läks ta Pariisi, osaledes Rahvasteliidu loomisel ja Versailles’ rahulepingu koostamisel. Nendele, ja eriti just Rahvasteliidule aluse panemise eest saigi ta rahupreemia, kuigi teada on, et vähemalt üks Nobeli komitee liige ähvardas Wilsonile auhinna andmise korral tagasi astuda – põhjuseks tema kujundatud Versailles’ leping, mis heitis Saksamaa alandusse ja sillutas, pigem küll tagantjärele tarkusena hinnates, teed uuele maailmasõjale.

Rohkem 20. sajandil USA presidente rahupreemia vääriliseks ei tunnistatud, kuigi sisuliselt ikka tol sajandil tehtu eest pälvis 2002. aastal auhinna ka ekspresident Jimmy Carter. Nii Nobeli komitee põhjenduses öeldigi: „Aastakümneid kestnud pingutuste eest, leidmaks rahumeelseid lahendusi rahvusvahelistele konfliktidele, edendamaks demokraatiat ja inimõigusi, soodustamaks majanduslikku ja sotsiaalset arengut.”

Kriitika või mitte?

Carteri auhinnateade tuli aga vahetult pärast seda, kui USA kongress oli andnud president George W. Bushile õiguse kasutada sõjalist jõudu Iraagi vastu, et jõustada ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioone, mis nõudsid Bagdadilt massihävitusrelvadest loobumist. Küsimusele, kas Carterile auhinna andmise põhjuseks oli vastuseisu ilmutamine Bushile, vastas tollal Nobeli komitee esimees Gunnar Berge: „Arvestades seisukohta, mille Carter on selles osas võtnud, võib ja peabki seda pidama kriitikaks USA praeguse administratsiooni Iraagi-poliitikale.”

Mõnes mõttes, muidugi veidi erinevalt, ajalugu nüüd kordus. Sest kui Carter sai rahupreemia selle eest, mida Bush tegi, siis laias laastus samal põhjusel pälvis tunnustuse ka Obama. Kuid sellega analoogiad ei piirdu.

2007. aastal endise USA ase­presidendina rahupreemia saanud Al Gore’igi puhul on viidatud asjaolule, et tema kasuks otsustamisel mängis olulist rolli… tõepoolest, taas Bush. Nimelt võis Nobeli komitee keskkonnaaktivistiks kujunenud Al Gore’ile ja ÜRO rahvusvahelisele kliimamuutuste komisjonile rahupreemia anda suuresti seetõttu, et Bushi valitsus oli loobunud Kyoto protokolliga ühinemast, ei tunnistanud aastaid sellesama kliimakomisjoni konsensuslikku seisukohta inimtegevuse olulisest mõjust kliimale, tõmbas järjepidevalt vee peale USA valitsuse tellimusel valminud teadustöödele, mis hoiatasid üleilmse soojenemise eest, ja keeldus piiramast süsiniku­emissiooni.

Vähemasti võis säärane Bushi-vastane kaalutlus olla kallutavaks teguriks otsuse langetamisel, kuid Nobeli komitee esimees Ole Danbolt Mjøs eitas, et preemia määramisel mõeldakse mõ-ne valitsuse kritiseerimisele. „Rahupreemia ei ole kunagi millegi kriitika. Rahupreemia on positiivne läkitus ja toetusavaldus kõigile rahu eest võitlejatele maailmas,” ütles paari aasta tagune komitee esimees siis AP-le. Mäletate veel 2002. aasta komitee esimehe sõnu kriitika kohta?

Rahupreemia anti esimest korda välja 1901. aastal, viis aastat pärast Alfred Nobeli surma. Oma testamendis määratles ta rahu üsna kitsalt ja tähtsustas kandidaadi saavutusi. Preemia tuli tema sõnul omistada isikule, kes on töötanud kõige enam või kõige paremini rahvaste vendluse nimel, armeede vähendamise ja laialisaatmise ning rahukõneluste pidamise eest.

Aastail 1901–1945 antigi 33 auhinda 43-st neile, kes edendasid riikidevahelist rahu ja desarmeerimist. Vaid ühel korral pööras Nobeli komitee otseselt tähelepanu riigisisesele poliitikale, on leidnud politoloog Ronald Krebs, pidades silmas 1935. aasta rahupreemia andmist Carl von Ossietzkyle – vangi heidetud ajakirjanikule, kellest oli saanud natsirežiimi vastase opositsiooni sümbol.

Krebs on Minnesota ülikooli politoloog, kelle artikkel „Ohtlik auhind? Nobeli rahupreemia valelubadus” ilmub ajakirja Political Science Quarterly järgmises numbris. Väljavõtte sellest avaldas ajakiri Foreign Policy.

Krebsi uuringu kohaselt on Nobeli komitee Teisest maailmasõjast saadik kaugenenud algsest rahupreemia mandaadist. Aastail 1946–2008 läks vaid umbes veerand auhindu (17 preemiat 69-st) riikidevahelise rahu ja desarmeerimise edendajatele. Üha enam preemiaid (1971. aastast saadik 48-st 16) on mõeldud pigem käimasoleva rahuprotsessi – seda kooskõlas tavaarusaamaga rahust – julgustamiseks. Kuid rahupreemiaid on läinud ka protsessidele, mis olid tunnustamise ajaks vähe vilja kandnud või millel oli veel pikk tee ees. Ja samal ajal on rahu all hakatud üha enam silmas pidama üldist inimkonna heaolu.

Krebsi hinnangul on veelgi tähelepanuväärsem, et üha enam keskendub rahupreemia maade sisepoliitikale, eriti muidugi režiimidele, mis ei pea just palju isikuvabadustest ega demokraatlikest institutsioonidest. Aastail 1946–1970 anti preemia kahel korral sisemaistele dissidentidele, 1971–2008 aga kümnel juhul, kusjuures külma sõja järel tempo veidi kiirenes. Seega on rahu­preemia mandaadijärgne seos riikidevahelise konfliktiga veelgi haruldasem. Säärased laureaadid nagu Birma opositsiooniliider Aung San Suu Kyi ja Iraani inimõiguste aktivist Shirin Ebadi võivad küll olla igati imetletud nende vapruse pärast, kuid nende auhinnad ei ole tunnustuseks olulisele panusele riikidevahelis­se ega isegi riigisisesesse rahusse.

Nobeli komitee on hakanud üha enam andma rahupreemiaid ka pigem pürgimuste eest, isegi kui pärjatute püüdlustele ei lisandu saavutusi. Niisuguse auhindamise pooldajad väidavad, et sel moel aidatakse kaasa laureaatide püüdluste rahvusvahelisele tasandile tõusmisele, pööratakse tähelepanu marginaalsematele asjadele ja ehk aidatakse ka mõned pingutused surnud seisust välja.

Need nn pürgimuslikud rahupreemiad võimaldavad ehk hinnata ka seda, kuivõrd efektiivne on rahu-Nobel. 1971. aastast saadik võib pürgimuslikuks liigitada 27 rahupreemiat, kuid loodetud efekt on pigem kesine ja kaheldav. Näiteks oli ju meedia tähelepanu paljudel juhtudel niigi olemas, olgu selleks siis Lõu­na-Aafrika apartheidi lõpp (1993. aasta preemia sellega seotud tegelastele), Iisraeli-Palestiina (1994) või Põhja-Iirimaa konflikt (1998).

Aung San Suu Kyi premeerimine 1991. aastal paistis küll tõmbavat tähelepanu olukorrale Birmas. Kuid kestvat rahvusvahelist meediakajastust ei pruugi preemia tagada – näiteks Rigoberta Menchu ja Guatemala kodusõda (1992) ning Shirin Ebadi ja Iraani reformid (2003). Teheran on praegu maailma valvsa pilgu all pigem teistel põhjustel. Muidugi võib preemia isiklikku prominentsust suurendada (näiteks 2004. aasta võitja Wangari Maathai), aga mitte kuigivõrd laureaadi aetud asja edendada – Maathai puhul siis aidata kaasa Kenyas puude istutamisele ja naiste õiguste tagamisele.

Lisaks toob Krebs esile ka rahupreemia negatiivse mõju, eriti kui see on antud mõnes riigis inimõiguste ja demokraatia edendamise nimel. Loodetud on, et autoritaarsed valitsused muudavad oma käitumist paremaks ja astuvad isegi demokratiseerivaid samme. Paraku võib olla tulemuseks küll Nobeli laureaadi säästmine, samal ajal kui kohalikud valitsusvastased satuvad veelgi suurema surve alla.

Näiteks Aung San Suu Kyi auhindamisele reageeris Birma režiim tudengiliidrite vahistamisega, ülikoolide puistamisega, opositsiooni ahistamisega, sõjalise pealetungiga demokraatiameelsetele ja etnilistele mässulistele. Ka Hiina valitsus võttis ette Tiibeti võimaliku vastupanu räige mahasurumise pärast seda, kui dalai-laama 1989. aastal Nobeli oli saanud.

Niisiis võib väita, et Nobeli rahupreemiat on mõneti isegi ohtlik saada. Ka Obama puhul – selles mõttes, et ta ei pruugi suuta Nobeliga kinnitatud ootusi täita.

Üks viiest Nobeli loodud preemiast

•• Rahupreemia on üks viiest auhinnast, mille Rootsi tööstur ja leiutaja Alfred Nobel üle-eelmise sajandi lõpus asutas.

•• Nobeli testamendi kohaselt annab rahupreemia välja viieliikmeline komitee, mille valib Norra parlament. Testamendis pole selgitust, miks rahupreemia üldse asutati ja miks erinevalt teistest preemiatest andis Nobel selle saaja otsustamise Norrale. Tollal olid Norra ja Rootsi liitriik.

•• Nobeli fondi statuudi kohaselt saavad rahupreemia kandidaate esitada parlamendi- ja valitsusliikmed, mõne rahvusvahelise kohtu liikmed, ülikoolide ajaloo-, politoloogia- ja filosoofiaprofessorid, ülikoolide ja rahvusvaheliste suhete instituutide juhid, varasemad rahupreemia saajad, Nobeli komitee endised ja praegused liikmed.

•• Kandidaadid tuleb esitada iga aasta 1. veebruariks, kuid komitee liikmed võivad neid hiljemgi lisada. Kandidaatide nimed on salajased vähemalt 50 aastat, seni on avaldatud kandidaadid aastaist 1901–1955.

•• Seetõttu on teada, et rahu­preemia kandidaatideks on esitatud näiteks nii Jossif Stalin kui ka Benito Mussolini. 1939. aastal käis üks Rootsi parlamendisaadik välja ka Adolf Hitleri, kuid võttis ise tema kandidatuuri veidi hiljem tagasi.

•• Tänavuste pretendentide koh­ta on küll teada juba niipalju, et neid oli rekordiliselt palju – 205. Nobeli komitee koostab lühema nimekirja kandidaatidest, keda hindavad alalised nõuandjad. Nemad koostavad mõne kuu jooksul hinnangud kandidaatidele, kelle hulgast komitee valib laureaadi, üritades seda teha üksmeelselt.