Norralgi on oma Loch Ness

Uurimisrühm püüab moodsa tehnikaga järvekoletist leida

Rootslase Jan Sundbergi juhitav 11-liikmeline rühm tahab leida teaduslikku kinnitust kohalike elanike seas levinud müüdile Lõuna-Norras asuva Seljordi järve koletisest. Vabakutseline ajakirjanik ja kogenud madudejälitaja Sundberg soovib tõestada, et inimesed on koletist tõesti näinud ja et tegemist pole lihtsalt väljamõeldisega. Monstrumi otsimine on Norras sel suvel kõneainet pakkunud ning lood tema maal elavast koletisest on isegi kuningas Haraldini jõudnud. “Kui see leitakse, siis sooviksin ma seda ehk näha, aga jätaksin ta siiski sinna järve elama,” ütles kuningas Eesti Päevalehele.

Sajanditevanune merehobune

Seljordi järve koletist on esimest korda mainitud juba 1750. aastal, kui kogukonna allikate järgi ründas ühte järvel paadiga sõitnud külaelanikku “merehobune”. Sellest ajast peale on kirja pandud hulgaliselt tunnistusi järves elutsevast koletisest. Pealtnägijate erinevate tunnistuste järgi varieerub Seljordi koletise välimus palgisarnasest mitme küüru ja ahvena peaga elukast kuni hobuse peaga või krokodilli välimusega koletiseni, kes kohalike elanike arvates on kuni 50 meetri pikkune. 1988. ja 1993. aastast on pärit ka amatöörkaameraga filmitud kaadrid järve keskel liikuvast kogust, mis võis aga siiski vaid laine olla.

Sundberg on Seljordi madu korra juba taga ajamas käinud. 1977. aastal sai ta häid tulemusi, registreerides kajaloodiga vees suuri objekte koos liikumas ja aeg-ajalt teineteisest eraldumas. Edasised uuringud katkesid rahanappuse tõttu. Nüüd kasutab Sundberg aga kolm miljonit krooni maksvat tehnikat, sealhulgas kajaloodi, hüdrolokaatorit ja väikest kolme kaameraga varustatud allveelaeva. Oma meeskonna komplekteeris Sundberg interneti vahendusel ja kirjeldab seda kui segu kollanokkadest ja kogenud uurijatest.

Turismiatraktsioon

Sundberg on skeptiline arvamuste suhtes, nagu oleks koletis kuni 50 meetri pikkune, kuna nii suur loom ei suudaks end 157 meetri sügavuses järves ära toita. Kui koletisi oleks aga mitu, ei mahuks nad kõik järve lihtsalt ära. “Palju tõenäolisemad on ühe kuni seitsme meetrised koletised. 50 meetri pikkune võib ta olla vaid juhul, kui on peenike,” on uurija ajakirjanikele öelnud ning lükanud ümber ka skeptikute väited, nagu oleks senised hägused ilmingud koletistest hoopis põdrad, saarmad või koprad.

Sundbergi koletise otsingut rahastavad muuhulgas Seljordi piirkonna nõukogu ja kohalikud turismiametnikud, lootes, et Sundbergi ekspeditsioon aitab kaasa turismi arengule piirkonnas. Külaelanikud on juba püüdnud maomüüti juurutada, vahetades 1986. aastal vana vapi maokujutise vastu ja rajades maomuuseumi. Samuti suundus 1992. aastal 23-liikmeline delegatsioon ·otimaale Loch Nessi järve äärde, et õppida tundma, kuidas kasutatakse seal ära järvekoletise tohutut populaarsust. Küla-nõukogu koordinaatori Asbjoern Storrusteni sõnul pole turistide kohalemeelitamine siiski ekspeditsiooni rahastamise ainus eesmärk. Naaberpiirkondade elanikud ei usu kohalike kirjeldusi järvekoletisest ja peavad nende esitajaid hulludeks või purjus olnuteks. “Kui suudetakse teaduslikult tõestada koletise olemasolu, aitaks see kohalikel elanikel kirjeldada oma elamusi, millest nad muidu naerualuseks saamise kartusel pole rääkinud,” ütles ta.