Nõukogude elu mureneb Valgevenes, aga siiski visalt: takistajaks on hirm

 (14)

Valgevene jätab veidi absurdse mulje, ühendades tänapäevaseks muutunud tänavapildi ning Nõukogude ajast säilinud kombed ja võimu kontrolli.

 Tänavapildi järgi ei tunne Valgevene 1,8 miljoni elanikuga pealinnas Minskis eriti, et viibid “Euroopa viimases diktatuuririigis”, mille suhteid ülejäänud Euroopaga iseloomustab kas või see, et ainsa Euroopa riigina ei kuulu Valgevene Euroopa Nõu-kogusse.

Inimesed näevad välja nagu ikka Ida-Euroopa suurlinnades, restoranid ei erine suurt Kiievi ega Moskva omadest (neid on lihtsalt suhteliselt vähe) ning vähemalt kesklinnas kohtab rohkesti rahvusvahelisi kaubamärke. Minskis on vaatamata Valgevene võimude väga teravale Ameerika-vastasusele näiteks tervelt viis McDonald’sit.

Inimesed ei tundu rõhutud, nad vestlevad sinuga meeleldi, isegi kui saavad aru, et oled välismaalane. Pealtnäha on kõik korras: Minsk ja selle ümbrus on väga puhas, inimesed on süm-paatsed, kuritegevust vähe.

Valgevenes peitub saatan detailides – täpsemalt selles, millised suhted valitsevad võimu ja inimeste vahel ning kuidas võim kontrollib inimesi.

“Mul on teile meie elu üksik-asju isegi vastik rääkida, ” ütleb mulle Serafima Anatoljevna, neljakümnendates aastates daam, riigiametnik, kellega saan tuttavaks ühes Minski restoranis. Mind pannakse  tema ja ta sõbranna lauda istuma, sest vabu laudu lihtsalt pole ning lahke administraator pakub: “Oodake veidi, ma küsin, äkki keegi on nõus teid oma lauda võtma.” Kõige rohkem hämmastab mind Valgevene maksusüsteem. Asi pole selles, kas see on keeruline või mitte, kas maksud on kõrged või mitte. Maksusüsteem on nimelt nii vastuoluline, et soovi korral saab iga ettevõtet maksuseaduse rikkumise eest kinni panna või trahvida.

Samal teemal:

Võim istub pähe

Politoloog Svetlana Navumova väidab, et maksuseadused on meelega tehtud vastuoluliseks, et riik saaks kogu ettevõtlust selle kaudu kontrollida – pole vahet, kas riiklikke või eraettevõtteid. Kõik ettevõtted peavad nihverdama ning soovi korral leiab maksuinspektsioon alati midagi, mille vastu on eksitud, sest seadused-dekreedid-ukaasid on üksteisega vastuolus. Jesuiitlikkuse tipp oma riigi inimestesse suhtumises!

Ettevõtjad rääkisid, et pole haruldane, kui presidendi dekreediga kehtestatakse mõni uus maks või muudetakse raamatupidamiskorda tagasiulatuva jõu-ga. Huvitav detail: erinevalt seadustest ei allu presidendi dekreedid konstitutsioonikohtu kontrollile.

Võimule sõnakuulelik olla on Valgevenes väga oluline. See on saavutatud lihtsate vahenditega. Enamik inimesi saab oma palga riigiasutustest ja -ettevõtetest. Inimese töölt vallandamine on aga tehtud seadustega suhteliselt lihtsaks. Sa ei meeldi riigile? Sind lastakse töölt lahti.

Minski rahvusvaheliste suhete instituudi politoloogiatudeng räägib, et nende õppeasutus on hea. Ühtegi välismaa õppejõudu küll pole, kuid see-eest räägivad õppejõud avalikult sellest, mida nad president Aljaksandr Lukašenkast ja võimust arvavad. Väga positiivne, mõtlen. Ja veidi hiljem põhjendab ta, miks ta ei osale enam Lukašenka-vastase opositsiooni ettevõtmistes. Talle nimelt öeldi otse, et muidu võib ta viienda kursuse lõpetamisest ning seega diplomist ainult unistada.

Selliseid Nõukogude aja paralleele leiab Minskist palju. Hoolimata sellest, et majanduslikult Valgevene areneb.

Nagu aasta 1982

Lähed keset päeva peapostkontorisse, aga seal on poolte kassaluukide ees sildid “Tehniline paus”. Astud mõnda kesklinna suurde kaubamajasse (GUM ja TSUM) uhketes Stalini-aegsetes hoonetes ja leiad ees pikad letid nagu 1982. aasta Mosfilmi filmis – mingit kaupa sa oma käega katsuda ei saa. Linnaserva on siiski hakanud kerkima esimesed suured selvehallid, aga ikkagi on elanike arvult tervest Eestist suurema linna poevõrk üsna vilets.

80 protsenti inimesi saab oma sissetuleku riigilt, elatustase on suhteliselt ühtlane. Keskmine palk oli kevadel 425 dollarit, Minskis veidi kõrgem – 515 dollarit (vastavalt 4700 ja 5700 krooni). Valgevenes on üks maailma väiksemaid Gini indekseid, mis näitab vaeste ja rikaste sissetulekute vahet (2002. aasta andmeil oli see 29,7).

Loe veel

Eriti Minskis ehitatakse palju, peamiselt kortermaju. Rõhuva enamiku elamuid ehitab endiselt riik ning jagab neid korterijärjekorra alusel nagu Nõukogude Liidu ajal. Mida kauem oled korterijärjekorras olnud, seda väiksema protsendiga saad laenu. 1989. aastast korterijärjekorras ootav taksojuht Vladislav ütleb, et tema peaks saama korteriostuks laenu viie protsendiga, tavaline protsent olevat 15 ringis.

Lenini väljakuid, tänavaid ja kujusid on Valgevene täis. Paar aastat tagasi pandi püsti ka suur Stalini büst – 30 kilomeetrit Minskist lääne poole, enam-vähem kohta, kust enne Teist maailmasõda jooksis Venemaa–Poola piir. Nüüd on seal Suure Isamaasõja vabaõhu-memoriaalmuuseum. Valgevene oli Teise maailmasõja ajal üks Nõukogude Liidu enim kannatada saanud piirkondi.

Vaikselt hakkab sotsialism Valgevenes siiski murenema. Tänavu kevadel kaotas Lukašenka väga kuluka sotsiaaltoetuste süsteemi, mille järgi enamik valgevenelasi sai mingeid toetusi. Toetustega harjunud rahva seas on see tekitanud nurinat.

Järsult tõuseb Venemaalt tuleva gaasi hind. Kui veel poolteist aastat tagasi oli see umbes viiendik hinnast, millega Venemaa müüs gaasi Euroopale, siis 2011. aastaks tõstetakse Valgevenesse tuleva gaasi hind Euroopa tasemele. See tähendab elanike kommunaalkulude paratamatut tõusu, kuigi ametlikult teatasid Valgevene võimud, et tänavu sügisel need ei tõuse. Keskmise Minski kahetoalise korteri eest tuleb kommunaalkuludeks riigile maksta umbes 700 krooni kuus.

Vene piir kontrollita

Hiljuti kaotas Valgevene väljasõiduviisa, kunagise Nõukogude-aegse välispassi (Venemaal on seda välismaale sõitmiseks siiani vaja!) analoogi. Kuid see ei tähenda, et Valgevene võimud ei saa piirata inimeste välismaale sõitmist.

Üks Valgevene opositsiooni juhte Anatol Lebedka näitab mulle oma passi, kuhu on aasta alguses löödud suur tempel kirjaga “Väljasõit keelatud”. Ometi ei tähenda see, et Lebedka ei saa välismaale sõita.

Valgevene ja Venemaa vahel ei ole piirikontrolli, rongiga Minskist Moskvasse sõitjate passe ei kontrolli keegi. Kui Lebedkal on näiteks vaja sõita Minskist 150 kilomeetri kaugusele Vilniusse, siis sõidab ta kõigepealt rongiga 750 kilomeetri kaugusele Moskvasse, siis lendab lennukiga sisuliselt tagasi Vilniusse, peab oma esinemised ära ning sõidab samamoodi Moskva kaudu koju Minskisse tagasi. Veel üks absurd Valgevene moodi.

Kellel on kindlasti Valgevenes halb elada, need on roolijoodikud. Karistused on väga karmid. Esmakordsel vahelejäämisel võetakse load ära kolmest kuust kuni viie aastani, sõltub juhtumist. Paari aasta jooksul teist korda vahele jäänutele algatatakse kriminaalasi ning enamik pannakse vangi.

See pole veel midagi. Kes jääb kolmandat korda järjest vahele, sellelt võetakse autojuhtimise õigus eluks ajaks. Küsisin kolmelt taksojuhilt, mida nad rangetest karistustest arvavad, ning kõik vastasid: väga õige. Nende sõnul pole tänu sellele Valgevenes roolijoodikute probleemi.

Tavaline minskilane ei käi juba ammu enam opositsiooni miitingutel. Sõnavabadus ja demokraatia ei lähe neile nii palju korda kui isiklik majanduslik olukord või sotsiaalsed probleemid.

Opositsiooni on suuremate miitingute korraldamisega tagaplaanile tõrjunud hoopis väikeettevõtjad, enamasti turukauplejad.

Turukauplejate protest

Tänavu jaanuaris korraldasid nad Minski kesklinnas kaks suurt protestimeeleavaldust, millest mõlemast võttis osa umbes 3000 inimest. Põhjus oli presidendi absurdimaiguline ukaas, mille järgi võisid väikeettevõtjad edaspidi tööle võtta ainult oma pere liikmeid või lähedasi sugulasi, selgitab üks protestijate juhte Anatol Šumtšenka. Ja suured imporditollid.

Protestijad nõudsid avalikult läbirääkimisi presidendi administratsiooniga, kuid loomulikult nende nõudmisi ei rahuldatud. Hoopiski pandi Šumtšenka 15 päevaks arestimajja ning veel kümneid aktiivsemaid väikeettevõtjaid üle riigi ootas sama saatus. Protestidest hoogu saanud Šumtšenko lubab nüüd kandideerida Lukašenka vastasena 2011. aasta presidendivalimistel.

Minskis on vähe internetikohvikuid, kuid kodudes on internetiühendus hakanud üha rohkem levima. Internetipakkumine areneb, aga takistuseks on, et kõik suuremad provider’id on riigi kontrolli all. See tähendab, et internet on kodudes suhteliselt kallis ning aeglane.

Interneti kuutasu jääb 50 dollari (550 krooni) kanti, aga selle raha eest ei saa piiramatut tar-bimist. Traadita internet on hakanud Minskis levima alles viimase aasta jooksul ning nüüd saab seda kasutada kõigis suuremates hotellides ja paljudes kesklinna kohvikutes-restoranides.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare