Rohkem Euroopat

Kreeklased pole minevikuvõrdluste tõmbamises üksi. Eriti on tagajalgel Briti (konservatiivne) press. Näiteks Daily Mail on läinud koguni nii kaugele, et süüdistab Saksamaad eurokriisi kasutamises „Euroopa vallutamiseks” ja „Neljanda Reichi” loomiseks.
Tõsi see on, et eurokriisi süvenedes on Saksamaa kantsler Angela Merkel aina enam tagunud trummi sõnumiga, et EL-il peavad olema suuremad volitused sekkuda liikmesmaade või vähemasti euroala riikide valitsemisse, sealhulgas eelarvetesse. Vaja on rohkem Euroopat, mitte vähem, on ta korduvalt öelnud.
Tõsi on seegi, et kui Saksa liider kutsub üles Euroopa suuremale võimule ja mõjule, rohkemale Euroopale, tõlgendavad paljud seda Saksamaa võimu ja mõjuna, Saksamaa Euroopana. Euroliidu rikkaima ja suurima riigina ületab Saksamaa mõjuvõim Brüsseli eurokraate. Umbes nii kirjeldas Euroopas kujunevat olukorda väljaanne Global Post.

Vana euroliit kaputt

Leebemal moel on nn Saksa küsimust vaaginud ka mitmed peavoolu väljaanded ja mõttetargad. Ühtlasi on arusaadav, et samuti Euroopas (või kitsamalt euroalal) kujunevat olukorda kirjeldades on näiteks Saksa väljaanne Spiegel vaoshoitum sõnakasutuses, kuigi mitte tingimata sisus.
„Vana EL on läbi. 27-liikmeline blokk pole kunagi olnud nii ebapopulaarne kui praegu. Kodanikud on pannud tähele, et massiivsel bürokraatial Brüsselis pole selgelt võimu, saamaks hakkama kriisi levikuga valuutaliidus. Samamoodi on saanud selgeks, et nende valitud valitsused tegelevad Euroopa liitmise ajaloolise projekti lammutamisega. Lõppude lõpuks pole ju Euroopa ülemkogu, Euroopa Komisjon ega Euroopa Parlament need, kellelt maailm loodab Euroopa kriisist välja tõmbamist. See on Angela Merkel,” tõdeti hiljuti Spiegelis.
Ajakirja hinnangul panid Merkel ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy enam-vähem kahepeale kokku Kreeka teise päästeplaani, kukutasid valitsuse Ateenas, panid Itaalia rahvusvahelise järelevalve alla ja sundisid lahkuma ka sealse peaministri. „Vana Euroopat – seda ühtsuse moodustist Brüsseli imposantsetes hoonetes, seda visionäärset kogumit rahu, vabaduse ja õitsengu ideedest, suurte sõnade ja arusaamatute lepingute Euroopat, iga päev tonnide viisi 23 keeles pabereid välja sülitavat koletist, mis sekkub kõiges ja püüab kodanikke lusikaga toita – seda Euroopat enam ei ole.”
Aga mis siis on? Kriis on näidanud, milline meetod praeguses euroliidus või vähemasti euroalal töötab, niivõrd-kuivõrd. See on valitsustevaheline meetod, riigipeade ja valitsusjuhtide kokkulepete meetod, mitte Brüsseli meetod. Teisisõnu Merkeli meetod, nagu seda Euroopa pealinnades olevat nimetama hakatud. „Meie oleme majandusvalitsus,” ütles Merkel ise hiljuti, pidades „meie” all silmas ennast ja endasuguseid.

Pole üllatav, et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso püüdis europarlamendi ees vastu vaielda. „Komisjon on liidu majandusvalitsus,” ütles ta ja märkis, et liikmesmaade valitsused – isegi mitte Saksa kantsleri oma – „ei saa ausalt öeldes seda olla”.
Kuid Euroopat juhitakse üha enam Barrosota. Kõige tähtsamad otsused euro päästmise ja Kreeka, Iirimaa, Portugali, Hispaania aitamise vallas on välja töötatud liikmesriikide liidrite vahel ja enamgi veel – nendest olulisemate vahel. Merkeli ja Sarkozy kokkuleppeid on esitletud nii oma maade parlamentidele kui ka tervele Brüsseli masinavärgile – komisjonile, parlamendile, liidunõukogule – tehtud teona, kinnitamiseks.
„Nüüd on proua see, kes otsustab,” on öelnud isegi endine Euroopa Komisjoni president Romano Prodi ja eks sama arusaama väljendasid ka need hiljutised meeleavaldajad Lissabonis, lehvitades karikatuuriga Merkelist, kärpekäärid käes. „Praegu tundub, et EL-i juhib rühm suuri riike ja Saksamaa on nende juht,” ütles Global Postis Ateenas elav soomlasest poliitikanõunik Teemu Lehtinen. Tavalistele kreeklastele see hästi ei meeldi, nad tunnetavad, et otsustusvõim on ära võetud nii neilt kui ka nende valitud poliitikutelt. „Asi pole selles, et kreeklased usaldaksid oma valitsust või oma parlamendi just palju. Kuid siit jõutakse küsimuseni: kes meie tuleviku üle otsustab? Ja üha enam ja enam tundub, et kreeklaste meelest on nende tulevik proua Merkeli käes.”

Taas kord „Saksa küsimus”

Olid ajad, mil paljudele Euroopa riigimeestele mõjusid luupainajana kaks sõna – „Saksa küsimus”. Bismarck oli Saksamaa ühendanud ning see osutus liiga suureks ja võimsaks, et ükski Mandri-Euroopa suurriik suutnuks seda tasakaalustada. Pärast kahte maailmasõda maksis Saksamaa lõhestatus hinda rahu eest Euroopas. „Ma armastan Saksamaad nii palju, et mul on hea meel, kui neid nüüd on suisa kaks,” ironiseeris prantsuse kirjanik François Mauriac.
Seda märkust meelde tuletades meenutas Briti väljaande Standpoint toimetaja Daniel Johnson üht kohtumist Margaret Thatcheriga peagi pärast tema kukutamist peaministrikohalt 1991. aastal. Johnson olevat õnnitlenud Raudset Leedit külma sõja aegse resoluutse hoiaku eest koos Ronald Reaganiga, mis aitas suuresti kaasa Berliini müüri langemisele. Üle Thatcheri näo olevat valgunud tume vari. „Kas te ütlete, et mina olen selle eest vastutav?” salvas Thatcher, kelle jaoks Johnsoni sõnul oli ja on siiani Saksamaa taasühinemine sügavalt kahetsusväärne. Ta toetas innukalt Ida-Euroopa vabanemist kommunismist, kuid kartis Euroopa valuutaliitu ehk seda, mille kohta üks tema abilisi Nicholas Ridley olevat kasutanud sõnu „Saksa räkit eesmärgiga võtta üle kogu Euroopa”.

Nüüd paistab „Saksa küsimus” olevat taas päevakorral, kuigi uuel moel. Täna võib kõne Kanzleramt’ist, aga mitte Valgest Majast või Kremlist ajada nii mõnelegi Euroopa nõrgemale liidrile hirmujudinad peale. Johnson ilmselt liialdab, aga kantsler Merkeli mõju Georgios Papandreou ja Silvio Berlusconi nokautimisel pole põhjust ka alahinnata.
Samuti pole põhjust alahinnata ka vastureaktsiooni võimalust. „Poliitikad, mida (Saksamaa) teistele peale surub, on defektsed,” on väitnud Philip Whyte, Londonis asuva Euroopa Reformi Keskuse vanemteadur. „Saksamaa tahab teha euroalast iseenda suurema versiooni. See tähendab bloki tervikuna depressiooni paiskamist.”
Whyte’i sõnul võib see omakorda viia aga Saksa-vaenulikkuse suurenemisele. „Kui sa pead neelama midagi, mida peetakse Saksa ravimiks, ja see viib majanduste 20-protsendiliste kokkutõmbumisteni, järsu tööpuuduse suurenemiseni, ja kui siis seepeale sakslased ütlevad, et nojah, te pole selgelt piisavalt kaugele läinud ja peate tegema veelgi rohkem, siis on Saksa-vastaste tunnete suurenemine vältimatu.”