Obama hirmutamistaktika võib mõjuda tagasilöögina

Obama: kriis võib muu­tuda katastroofiks, millest ühel hetkel ei pruugi välja pääseda.

 Sõnade „kriis”, „katastroof” ja „häving” kasutamine aitas president Barack Obamal kiiresti läbi suruda kallist majanduse päästeplaani, kuid vaatlejad on hakanud manitsema, et see hirmutamistaktika võib anda tagasi­löögi.

Obama on kasutanud sugugi mitte tavatut hirmu retoorikat, maalides kohutavaid tuleviku­stsenaariume. Nõnda loodab ta veenda skeptikuid eelkõige kongressis, aga ka laiemalt rahvast kiire tegutsemise vajaduses.

„Vähe või mitte midagi tegemise tagajärg on veelgi suurem defitsiit, töökohtade, sissetuleku ja usalduse kaotus,” ütles Obama möödunud nädalal. „Need puudujäägid võivad teha kriisist katastroofi.”

„Meie riik ja rahvas vajub kriisis sügavamale, kust mingil hetkel ei pruugi olla väljapääsu,” oli ta kirjutanud veidi varem ajalehes Washington Post.

„Ma püüan pidevalt hoiduda liigsest häirekella löömisest, aga annan samal ajal Ameerika rahvale teada, millises olukorras me oleme,” mainis Obama telekanali ABC saates ja kinnitas, et ta saab aru noateral käimisest.

Keelekasutus, mis mängib avalikkuse kartustel, võib ajada inimesed Obamat toetama küll, kuid see võib neid lükata ka teises suunas, leidis Reuters asjatundjaid küsitledes.

„Kaheteraline mõõk. See lõikab kahest otsast. Ühest küljest sunnib see kongressi tegutsema (päästeplaani heaks kiitma), kuid kui inimesed on tõesti hirmunud, siis ei hakka nad raha kulutama ja retsessioon pikeneb,” nentis Brookingsi instituudi valitsusuuringute direktor Darrell West.

Aina uued halvad uudised Ühendriikide majanduse kohta on tekitanud laialdast pessimismi ja kuigi Obama populaarsus on suur, ei usu sugugi kõik, et president tegutseb õigesti. Näiteks kui tema rahandusminister käis eelmisel nädalal välja uue rahandussüsteemi päästeplaani ja hoiatas, et „ohtlikule dünaamikale” ehk allakäigule tuleb piir panna, siis reageeris aktsiaturg sellele hoopis järsu langusega.

Suurte panustega pokker

„Meie riigi juhid õhutavad pigem hirmu kui usku sellesse, et tuleme lõpuks kriisist välja, ükskõik kui suured on katsumused. Hirm võib mõnikord asjad hoopis hullemaks teha,” ütles senaator Jeff Sessions. Tema esindab küll Vabariikliku Partei liikmena opositsiooni.

Karlyn Bowman Ameerika ette­võt­lus­instituudist aga nimetas samuti hirmuga mängimist „suurte panustega pokkeriks”, sest rahvas on küll väga mures majandusseisu pärast, kuid nagu näitavad arvamusuuringute tulemused, usub vaid viiendik, et stimuleerimisplaanid töötavad. „Praegu on inimesed tõesti närvilised ja väga hirmul, kuid nad pole ka väga kindlad föderaalvalitsuse võimekuses,” ütles Bowman Reutersile.

Vaatlejad meenutavad sedagi, et valimiskampaania rajas Obama lootuse ja muutuse lubamisele, astudes vastu Buhsi „hirmu poliitikale”, nagu ta seda ise nimetas. Sama taktika kasutamine enda poliitika ajamisel on üpris riskantne. Näiteid on ka varasemast ajast.

Eelmiste presidentide kogemus

•• Kriitikud süüdistasid eelmist presidenti rahva hirmutamises, et astuda kodanikuvabadusi piiravaid samme riikliku julgeoleku tagamise nimel. Oli ju 11. septembri kordumise kartus see, millega õigustati Talibani hävitamiseks Afganistani ja massihävitusrelvade jahil Iraagi sõtta minekut.

•• Obama sai küll kaasa mõlemad sõjad, kuid suurim hirm on praegu majandus. Varasemast võib nimetada vähemalt kaht presidenti, kes olid sellises seisus.

•• Näiteks Jimmy Carter pidas kõne usalduse kaotamisest ajal, kui energiakriisi tõttu olid bensiinijaamades pikad järjekorrad ja inflatsioon laes. „Energiakriis on reaalne, see on üleilmne. See on selge oht riigile. Need on faktid, millega peame tegelema,” kuulutas ta ja kaotas hiljem valimised.

•• Suure depressiooni ajal presidendiks saanud Franklin Roosevelt seevastu ütles ametivande kõnes kuulsaks saanud sõnad „ainus, mida me kartma peame, on kartus ise” ja võitis veel kolmed valimised.