Maryland, USA Kõige suurema vaatajaskonna toovad Ameerikas televiisorite ette presidendivalimised, jalgpalli superkarika finaalmäng ja Oscarite jagamine. Kõike märkav ajaleht The New York Times on täheldanud: enamik ameeriklasi pomiseb auhindade jagamise show’d vaadates: ”Kui kohutav see on ” Õhtu juht teeb totakaid nalju, vestlus näitlejate vahel on banaalne. Vaatajad lõbustavad end äraarvamismänguga: kelle Calvin või Armani on laenatud, kelle briljandid on võltsid? Hiilguse ja halva maitse õnnestunud kombinatsioon ongi show menu põhjuseks. Kui tseremoonia oleks tõsine ja asjalik, oleks kõigil väga igav. Valmisolek näha stseene, mille peale oleks põhjust silmi pööritada, on üks osa lõbust. Peenemaitseliste jaoks on need elu lemmikõh-tud: filmitähed, kes on silma-nähtavalt ilusamad, hiilgavamad ja jõukamad kui kõik teised inimesed, on lähedalt näha.
Palja mehe kuldkuju
Huumori ja kadeduse motiivid Hollywoodi ja Oscari ümber on harmoonias naerulaginaga, mis kõlas saalis esimesel Oscari pidustusel 70 aasta eest: palja mehikese kullast kuju paistis paljudele koomiline ja tseremoonia ise nii vähetähtis, et parima näitleja kolm kandidaati ei vaevunud kohale tulema.
Kuid Oscari puudutus osutus kuldseks, auhinnatud filmide kassa suureneb ligikaudu 25 miljoni dollari võrra. Pärjatutele tähendab see mitte ainult kaks korda kõrgemat järgmist honorari, vaid teisigi eeliseid. Näitlejad näiteks võivad oma teksti võtteplatsil teada järjest vähem võrdeliselt kuulsuse suurenemisega.
Selles mõttes on sündmuste käik üle kavaldanud filmiakadeemia loomise tagamõtte. Louis Mayer, filmikompanii Metro-Goldwyn-Mayeri kõige jõulisem figuur, algatas 1927. aastal akadeemia rajamise, et pidurdada filmiala töötajate ametiühingute edenemist. Selle institutsiooniga kavatseti hoida töövaidlustes jämedat otsa stuudiote käes. Akadeemia auhinna väljakuulutamine oli mõeldud präänikuna näitlejatele, lavastajatele, stsenaristidele ja tehnilistele töötajatele.
Tulnud sellisest segasest tagapõhjast, on Oscar end üles töötanud kõige ihaldatavamaks filmiauhinnaks maailmas. Nüüd, mil Oscar saab 70, on tema loomusele jälile saadud. Teda peetakse heldivaks võimsate vaatemängude (”Ben-Hur”, ”Kwai jõe sild”, ”Araabia Lorenz”) ja menumuusikalide peale (”Helisev muusika”, ”West Side Story”, ”Minu veetlev leedi”) ja umbusklikuks uuenduste suhtes. Oscar oli küllalt ettevaatamatu, et teha mitte märkama 1960. aastate tormilisi Ameerika sündmusi kujutavaid filme. Steven Spielbergi näide osutab, et Oscar eelistab kultuuriliselt olulist (”Schindleri nimekiri”) kassa-edule (”Juuraajastu park”), aga ikkagi on ta jätnud mulje, et püüab valida aasta tähtsaimat, mitte tingimata parimat filmi. Ligikaudu nendel motiividel arvatakse ta komöödiafilmidest mööda vaatavat – viimase kümne aasta jooksul on ainult kaks komöödiat parima filmi nimetusele esitatud (”Neli pulma ja matus” ja ”Babe”).
Sel põhjusel on räägitud Oscari uue kategooria sisseseadmise vajalikkusest huumori eest. See idee ootab elluviimiseks sobivat huumorit. Pretsedent on olemas: 1934. aastal seati sisse parima laulu kategooria, et kullata Fred Astaire’i ja Ginger Rogersi tantsimist ja laulmist filmis ”Continental”.
On tulnud ette, et Oscar on jätnud head asjad õigel ajal märkamata ja sellest tulenevalt pidanud käituma nagu Nobeli preemia – tunnustama elutöö eest. Paul Newman, Sean Connery ja Jessica Tandy said oma Oscarid siis, kui need oleksid võinud neil ammu käes olla. Robert Redford ja Warren Beatty pole näitlemise eest Oscareid saanudki, küll aga lavastamise eest (vastavalt ”Ordinary People” 1980 ja ”Reds” 1981) – saavutus, milleni Hitchcock, Bergman ja Fellini ei küündinudki.
1200 häälest piisab
Filmiakadeemia on hääletamise arvulise osa salastanud, aga matemaatika on suurusjärgu täpsusega teada. Kui konkurents viie vahel on tihe ja akadeemia 5614 otsustaja hääled jagunevad võrdselt, siis umbes 1200 häält on mõne jaoks küllaldane, et minna koju tagasi kui mitte surematuna filmiajaloo jaoks, siis vähemalt Oscariga.
Erinevalt filmitähtede käejälgedest, mis on jäädvustatud Hollywoodi tsementi, pole filmide paremus kusagil materialiseeritud peale tselluloidlindi iseenda. Võimalus jälgida Oscari-õhtut kui kostüümipidu on sama mõjuv põhjus televiisorite ette istuda kui võitjate teadasaamine.
